Liberaalne demokraatia – inimkonna saavutus, mis on muutunud värdideoloogiaks

Räägitakse, et liberaalne demokraatia polevat täiuslik, aga see olevat parim, mis meil võtta on. Kuid neomarksismi poolt kaaperdatud Lääne liberalismist on saanud tõeline värdsünnitis, mida saab edukalt võrrelda ka sotsialismiga.

Päris hea paljastus tuli Harju maakohtunikult Anu Uritamilt, kes näitas ära ka Eesti kohtusüsteemi ideologiseerituse ja politiseerituse. Ennekõike aga jõudis lugeja ette Lääne-Euroopas käiv lammutustöö: enam ei loe ei seadused, piirid, kodanikkond ega miski muu, mis teeb riigist riigi.

See-eest on au sisse tõstetud nn inimõigused, mis on juba ammu väljunud algsest inimõiguste mõistest ning kuhu on lülitatud üha uusi inimpahesid, kapriise, nõrkusi ja suisa perverssusi. Kõigile neile on leitud oma foobiad, mille vastu tuleb võidelda.

Paheinimõigused ei tunnista arvamuste paljusust, rahulikku kooseksisteerimist, vastuvaidlemist, teisitimõtlemist, sõna- ega südametunnistuse vabadust. Näiteks homoagenda tembeldab homofoobiaks igasuguse arvamuse, mis neile halleluujat ei laula.

Kõik “foobid” sildistatakse halbadeks inimesteks, kes on õelad ainult mingist sisemisest kurjusest – kuigi vastumeelsus ja eitus tulenevad sageli lihtsalt sellest, et inimesel on teised veendumused ja põhimõtted; et ajaloolised traditsioonid või loodusreeglid on teised, või siis ka sellest, et mingi nähtus inimesele lihtsalt ei meeldi. Isegi mittemeeldimine on juba ühiskondlikult reguleeritav.

Inimkond on läbi kogu ajaloo tunnistanud ainuõigeks mehe ja naise suhet, sest ainult see tagab inimkonna kestvuse ning ainult mehel ja naisel on eelduvus naudingut pakkuvaks ja vastastikku sobivaks seksuaalseks ühtimiseks. Sellest võib järeldada, et on tohutu hulk inimesi, kellele on heteroseksualism ainus eelistus.

Aga Lääne liberaalses demokraatias on neil oma vastavasisuline arvamus keelatud – sellest ei tohi rääkida ega mõeldagi, selline ühiskond aktsepteerib ainult homoseksualismi heakskiitmist, ka siis, kui üks mees tunneb vastikust, mõeldes, mida tema kaks sookaaslast geisuhtes omavahel teevad.

Vähegi demokraatlikus ühiskonnas oleks loogiline, et igaühel võib jääda oma arvamus ja õigus seda välja öelda, aga ei – Lääne (juba ka Eesti ühiskond) sellist õigust ei tunnista.

Sama on ksenofoobiaga. Kui eestlane elab omal maal kristlikus kultuuriruumis ja siia tulevad moslemid, kes hakkavad palvetama vastavalt ajanõudele lausa trammis või tänaval, siis on see vähemalt osale põlisrahvast häiriv ja ebameeldiv. Ühelgil inimesel pole kohustust võõraid kombeid oma kodus vastuvaidlematult omaks võtta.

Liberaalne demokraatia aga paraku just sunnib inimest neid palvetajaid aktsepteerima, omaks võtma ja neid igati abistama, isegi kui endal on see vastumeelne ja osa neistsamadest tegelastest on varjamatult agressiivsed. Kui keegi ütleb: “Ei, ma ei taha selliseid inimesi võõra kultuuriga oma kodumaale!”, siis saab ta kohe külge võõravihkaja sildi, ja kui ta ennast “ei paranda”, saab ta ka karistatud.

Muidugi võtab osa inimesi pärast “homofoobia, rassismi ja võõraviha” eest karistamist vaiksemaks ja lõpetab avaliku vastumeelsuse väljanäitamise. Aga mitte ükski, keda oma arvamuse pärast on karistatud, ei muutu sallivuslaseks. Nad peidavad tunded endasse, kus need paisuvad tõeliseks vihaks, mida siiani polnud.

Neomarksistlikule režiimile on täiesti ükspuha, mida inimesed mõtlevad, peaasi, et nad on vait, ei protesteeri, ei räägi sellest, mida tegelikult mõtlevad ega vaidlusta valitsevat ideoloogiat. Kannatavad need, keda justkui kaitstakse – kui tuleb sõda ja pühasõdalased loobivad geisid katuselt alla, siis mitte ükski homofoobia eest karistatu ei lähe neid eluga riskides päästma.

Kui maavärina järel seisab kinnikiilutud ustega mošee suurivaevu püsti, siis “islamofoob” ei hakka neid päästes oma eluga riskima. Ja kui feministide poolt risti löödud “meesšovinist” näeb islamisti sedasama naisõiguslast vägistamas, siis saab pühasõdalane tõenäoliselt segamatult oma.

Kogu see vasakliberaalne ideoloogia on nii jabur, absurdne, kuritegelik ja ebainimlik kui veel olla saab – kõik inimlik sellest on ideologiseeritud ja kohustuslikuks muudetud, isegi armastus. Pole vist mõtet üheltki “õiguslaselt” küsida, kas nad tõesti loodavad pärast oma kampaaniaid suurt armastuspuhangut, kus “pahad” tunnistavad oma eksimust ja kõik kallistavad nagu üks suur ühine pere? Kas kasvõi ükski võitluslikust naistemarsist osavõtnu lootis, et pärast nende agressiivset väljaastumist hakkab keegi neisse paremini suhtuma?

Kogu selle ebainimliku ideoloogia taustal on lausa kuritegelik see, kuidas üks kohtunik teatab, et see hullumeelsus on üle seadusandjate poolt loodud seadustest ja lähtuda tuleb vaid võrdsusteooriast. See on ainus, mida vasakliberaalid Eesti Põhiseadusest veel tunnistavad.