22.08.2019
Pealesurutud kooseluseadus rikkus Eestis ühiskondliku rahu.
Peagi saab täis viis aastat kooseluseadusest – äraspidisest aktist, mis algatas Eestis infosõja sisseronivate multikultuursuse ja globalismi “euroopalike väärtuste” ning traditsiooniliste rahvuslike ja kristliku taustaga väärtuste vahel. Hiljem lisandus sellele pagulaskriisi ümber toimuv.
Kõik need viis aastat on vasakpoolsed ja liberaalid rääkinud mingist vihaühiskonnast, nõudnud vihakõneseadust ja repressioone nende vastu, kes pole nõus kohustusliku armastusega kõigi ja kõigi vastu, ning nende samade “euroopalike väärtuste” tingimusteta aktsepteerimist. Ehk siis nõuab ebanormaalsus enda tunnistamist normaalsusena.
Ometigi pole Eesti ühiskonnas mingit üldist vihalainet, sest verbaalsed löömingud käivad peamiselt sõnakasutuse ja ideoloogiliste lahknevuste ümber, võimendatuna ideoloogiakativistide poolt. Siin pole füüsiliselt viga saanud ükski gei ega pagulane (peale süürlase naisesüütamise), kedagi pole pekstud ega tõsiselt solvatud – multikultimaadel Saksamaal ja Rootsis esineb seda kordi sagedamini.
Kõik need rassistliku solvamise juhtumid, mida vasakliberaalne ajakirjandus üles on puhunud, jäävad Mary Jordani libajuhtumi raamidesse, on tekkinud olmekonflikti baasil (rabi solvamine mingisse jamasse sattunud vihase inimese poolt puhtalt peakatte baasil), on tehtud provokatiivselt “rassistlikeks”, sest üks konfliktiosalistest sattus olema mingi vähemus või oli mängus inimene, kes on ka “rassismita” mölakas. Isegi Vao juhtumi puhul pole teada, kas tegu oli tõsise rassisti kätetöö, pagulaste omavahelise arveteklaarimise või Taavi Rõivase tellimustööga.
Asi on selles, et rahvuskonservatiivide “homofoobsed” ja “rassistlikud” ettevõtmised on alati olnud suunatud mitte inimeste, vaid protsesside vastu. EKRE pole geide, vaid homoagenda jõulise pealetungi ning kasvava heterofoobia vastu, mida sooritavad liberaalse võimusüsteemi toetatud jõud. Rahvuskonservatiivid pole konkreetse Tallinnas elava hindu ega Tartus töötava ukrainlase vastu, vaid protsesside vastu, mis jätavad eestlased oma maal vähemusse ja muudavad nende kodumaa Kolmanda maailma prügikastiks.
Nii ongi kogu “vihaõhutus”, “natsism”, “rassism”, “homofoobia” ja muud sellised nähtused aset leidnud vaid peavoolumeedia lehelugudes, mitte tänavatel, kuigi vasakliberaalid on paaniliselt otsinud sündmusi ja juhtumeid, mida võiks sel moel sildistada.
Huvitaval moel on kogu seda võitlust võitmas rahvuskonservatiivsed jõud. Jah, nad tembeldati vihaõhutajateks ja osa ühiskonnast jäigi seda uskuma, aga siis hakkas asi nende kasuks töötama – kui “ekreiidid” ikkagi ei peksa Tallinna tänavatel neegreid ja geisid, siis ei saa väga kaua rääkida sellest, kuidas nad seda teha kavatsevad.
“Sallivuslased” aga peavad pidevalt olema pinges ja nägema vaeva selle nimel, et neisse kogunenud pime viha ja raev neist välja ei purskuks – muidu ei ole nad sallivad. Õnneks oli selle leeri südametetühjus juba ammu ärahoomatav ja nüüd maskid muudkui langevad – üha enam sallivuslasi lõpetab teeskluse ja laseb vihal vabalt voolata. Nagu näiteks president.
Rahvuskonservatiivid võidavad kord niikuinii, sest nemad saavad olla loomulikud ja rääkida just seda, mida mõtlevad – neomarksistliku ajupesu saanud vasakliberaalid peavad kandma maske, rääkima pealtnäha õilsaid sõnu ja püüdma iga hinna eest oma võigast nägu varjata. Sest kui see paljastub, tuleb tõeline sõda, mille nemad on juba algatanud kõige normaalse vastu.
Lõhestumise Eestis algatasid need jõud, kes tõid siia võõrad “väärtused”, vastupanuliikumine on lihtsalt vastureaktsioon ebanormaalsuse impordile.
UU