EKRE – “tagurlikumast” erakonnast tõsiseltvõetavaima poliitilise jõuni

Kuigi EKRE kohta on pikemat aega räägitud, et rahvuskonservatiivid tahavad luua mingit kinnist ja suletud ühiskonda, on nüüdseks selge, et arengule mõtlebki peamiselt ainult see poliitiline jõud.

Veel sügavaimas opositsioonis olles hoiatasid Mart ja Martin Helme, et odava tööjõu massiline sissevedu lämmatab innovatsiooni. Ehk piltlikult öeldes – kui Maximal on saadaval madalapalgaline umbkeelne “babulja”, siis ta selvekassasid endale ei soeta.

Lisaks tõid Helmed juba tollal välja selle, et IT-mehed ja tippspetsialistid on nagunii kvootide alt väljas ja meil on ka tervelt miljardiline tagala EL-is, Põhja-Ameerikas ja Kaug-Idas, kust saab tööjõudu piiranguteta värvata. Aga ei, ärimeestele terendasid silme ees odavad Kolmanda maailma töökäed, kelle abiga oma käpardlikkust kompenseerida.

Nüüd on siis Eesti oma ettevõtjate abiga saavutanud “innovaatilisuse” – me oleme odavtööjõu riik, kus ettevõtjad korvavad oma ärilist oskamatust madalaid palku makstes. Kus on siis nüüd meie eduriik – ukrainlastest labidameeste käes või? EKRE üritab valitsuses olles veidigi olukorda parandada, pannes odavtööjõule piiranguid, sest muidu jätkuks see manufaktuuride loomine eduriigi sildi all endiselt.

Lisaks on rahvuskonservatiivid võtnud vähemalt midagi ette stagneerunud majanduse ja poliitikaga riigis, kus 17 aastat ei osanud üks poliitiline jõud muud teha kui peenhäälestada seisakut. Igaüks märkab, et Jüri Ratase teise valitsuse aegu on miski liikuma hakanud.

Aga see pole veel kõik. Pikka aega süüdistati EKRE-t soovis luua suletud ühiskond, mille vastandiks oli sallivuslaste avatus. Rahvuskonservatiivid ei soovinud tegelikult vaid oma maad läbikäiguhooviks ja Kolmanda maailma prügikastiks muuta, muus osas polnud nad ühtigi suletuse poolt.

Avatusest karjus kõige valjemini president Kaljulaid, kes on nüüd asunud juhtima kliimapaanikat Eestis. Ja milline näeb välja uus avatus? Lennu- ja laevaliiklus tahetakse kliimahüsteerias kõrgete hindadega välja suretada. Kas avatud maailm hakkabki Thunbergi moodi keskkonnasõbralike purjekatega Ameerika vahet seilama? Kõik need ametnikud, diplomaadid, poliitikud, ärimehed ja turistid? Maailm ei muutu sellest avatumaks, vaid kinnisemaks – egas nutiseade asenda näost näkku kohtumist ega maailma oma silmaga nägemist.

Kõik need poliitilised jõud, kes nüüd kliimahüsteerias soiuvad, lubavad ikka edasi jõukust ja heaoluühiskonda. Millega te selle loote, kui turistid ei saa enam odavalt ja vabalt maailmas ringi liikuda ja kaovad turismitulud? Eestis tähendab kliimapaanika ka omamaise energeetika väljasuretamist, mis praegu annab lisaks veel otsest tulu riigieelarvesse. Transport muutub kogu CO-piirangutega ülikalliks, põllumajandus peab kokku tõmbama – kust tuleb tulu, kui me juba praegu eelarves otsi otstega kokku klapitame?

Kliimavõitlus muudab maailma suletumaks ja kallimaks – miks need thunbergid ja kaljulaidid sellest ei räägi? Praegu on EKRE ainus, kes soovitab selle hullusega mitte kaasa minna, vaid proovida majanduslikult jätkusuutlikuks jääda – paanikaosakond aga tõttab kõiki kraane kinni keerama, kusjuures neil puudub igasugune nägemus sellest, mida see kaasa toob.

Martin Helme rääkis saates “Räägime asjast” oma EL-i rahandusministrite kohtumise muljeid – mitte keegi EL-is pole teinud mingeid kalkulatsioone, mida kliimameetmed kaasa toovad, vaid valitseb ehedaim mõistusepuudus, sest “kohe sureme!” on selle peast viinud ja reaalsust enam näha ei suudeta.

Praegu on osad täielikult vahetunud – EKRE poliitika suudab maailma lahtisemana hoida, kui eurofiilidest kliimahüsteerikud iialgi suudaks, samuti annaks vaid rahvuskonservatiivide kombel pea selgena hoidmine meile jõukuse, mis tugineb meie oma majandusele, mida kliimameetmetega ära kägistada tahetakse. Mõistus koondub üha enam sinna, kus on EKRE.