Miks rahvuskonservatiivid ei lähe kaasa kliimavõitlusega – meil pole asja amokijooksjatega

Mitmed poliitilised jõud Eesti rahvuskonservatiive on süüdistanud kliima-alases ükskõiksuses, kuid selle taga on vaid terve mõistus, mis ei luba mõttetu hüsteeriaga kaasa minna.

Rahvuskonservatiivid ei eita kliimamuutusi ega inimkonna rolli selles, kuid kahtlevad sügavalt, kas kogu kliimasoojenemises ikkagi on põhisüü inimesel – selliseid kliimakõikumisi on ajaloos olnud arvukalt, ja sel ajal oli CO-emissioon praegusega võrreldes olematu.

Ettevaatlikuks teeb kogu selle ettevõtmise kampaanialikkus ja sellega kaasnev hüsteeria. Midagi sellist kogesime juba siis, kui inimkond aeti paanika servale AIDS-iga – jah, see haigus on tõsine, aga mitte inimkonda hukutav. Hajunud on ka osooniaukude osas toimunud hüsteeria.

Kõige hullem kogu kliimavõitluse juures on see, et on seatud eesmärk, CO-neutraalsus 2050. aastaks, kuid keegi pole välja arvutanud, mis see maksumaksjatest ja tarbijatest inimkonnale maksma läheb. Ühtäkki on asutud piirama, lõpetama ja keelama, tegemata seejuures mingeid majanduslikke analüüse selle kohta, kas inimkond ikka saab toidetud, kaetud ja haritud. Võib eeldada, et kõik need piirangud annavad põhjaliku hoobi teatud piirkondade majandustele.

Järgmiseks probleemiks on kliimavõitluse lokaalsus – üks enamarenenud piirkond ehk Euroopa, kes pole sugugi kõige suurem saastaja, piirab ennast viimse võimaluseni, teised, peamised saastajad aga deklareerivad ühinemist võitlusega vaid sõnades või ei tee sedagi. Selline ebavõrdsus mängib majandushoovad kätte neile, kes ennast ei piira.

Ja lõpetuseks – kogu see kampaania on äärmiselt ebaeetiline, sest mängu on kaasatud ebakompetentsed lapsed ja noored, kes on samas viimsepäevakuulutustega hüsteeriasse aetud. Kogu maailma ees nuttev ja süüdistav autismispektri häirega teismeline ei ole mingi kliima-Jeanne d `Arc, vaid täiskasvanute poliitiliste ja ideoloogiliste mängude ohver. Laste hirmutamine kliimasurmaga on kuritegu, sest see teeb neist varsti murtud suitsiidieelikud.

Oleks kogu kampaania käima lükatud mõistusega, oleks ehk ka rahvuskonservatiivid kliimavõitlejate ridades. Praegu aga üritavad nad toimuvas selgusele jõuda, hoiavad pea selgena ega torma kaasa amokijooksjatega, kellele järgnedes sureb inimkond ikkagi, ja seda alatoidetuna, külmununa ja harimatuna, kuid see-eest puhtal planeedil.