10.10.2019
Noorte tegeliku mõtlemise määrab ära kolmas sõna plakatil. Pilt on illustratiivne.
Viimased teated maailmas toimuvatest kliimaühenduste aktsioonidest, mis seiskavad tavaelu ja on viinud ka kokkupõrgeteni, on hoiatavad – seda enam, et selliseid organiseeritakse ka Eestis koolilapsi välja tuues.
Õpilaste aktiivsuses pole midagi halba ja nende mures Maa saatuse pärast ka mitte. Paljuski taandub kõik noorte ärakasutamisele poliitilistes heitlustes – ka Eestis paistavad meeleavalduste tagant sotside kõrvad, kes loovad nii endale tulevikuvalijaid.
Noorte keskkonnaprotestide lakmuspaberiks peaks olema nende üleviimine reedelt nädalavahetusele – esiteks näitaks see ära, kui paljud tulevad välja siis, kui koolivaba päeva ei saa. Teiseks pole reedel Toompeal mõtet protestida, sest on istungivaba päev ja kui mõni saadik on kohal, siis on ta komisjonis. Kolmandaks – laupäeval on rohkem tööst vabu inimesi väljas, seega jõuab kliimasõnum neile paremini pärale, sest on aega noori ära kuulata ja asjasse süveneda.
ÜRO lastekaitse konventsioon ütleb, et lastel on õigus saada haridust. Kool ongi õppimiseks, mitte protestimiseks – ka täiskasvanud ei käi poliitilistel meeleavaldustel tööajast, ja seda tuleks ka lastele õpetada.
Kui keegi väidab, et lastel on õigus oma tuleviku pärast muret tunda ja protestimas käia, siis see õigus muidugi neil on, kuid mitte poliitikute juhtimisel. Uute Uudisteni jõudnud andmetel kavatsetakse ka Eestis proteste laiendada – sel puhul peaks korrakaitseorganid teadma protestide ajukeskust ehk korraldajaid. Kuna paljudes Euroopa maades, ennekõike Saksamaal ja Suurbritannias, on alanud riigiasutuste ja ühiskondliku elu häirimine kodanikuallumatuse kaudu, siis peab riigil olema teada, kellele kahjunõuded hiljem adresseerida.
Kui noori kavatsetakse kohale tuua kusagilt väljaspoolt, siis on vaja teada, kes bussid kinni maksab. Üldiselt peaks koolinoorte kliimaprotestide kulgemise võtma enda kontrolli alla haridusministeerium – et oleks selge, kes neid korraldab, millised puudujäägid noorte haridusteel sellest tekivad, kas ja kes toob poliitika koolidesse ja millised kulutused kõigest sellest tekivad. Karta aga on, et Mailis Repsi ametkond selleks vajadust ei näe – tema juhitud ministeerium ei näe üldse mingeid reaalseid ohte.
Kliimaproteste ei saa pidada vaid mureks homse pärast, sest sinna on juba sisse surutud ohtralt poliitikat ja ideoloogiat, õpilased aga lähevad kaasa, sest seal “saab pulli”. Või siis on nad hüsteerikute poolt paanikasse aetud, olemata ise probleemidesse süvenenud.
Noored keskkonnaaktivistid peaks oma sõnumit edastama mitte tänavatel, vaid sellises kohas, kus neid ka kuuldakse. Praegu aga õpetatakse neile pigem poliitilist allumatust ehk seda, kuidas oma hääle kuuldavaks tegemiseks jonnima ja teiste elu häirima hakata.
Keskkonnaministeeriumis moodustati suvel Noorte Keskkonnanõukogu. Tegemist on nõuandva organiga, mis aitab ministeeriumil noorte häält senisest paremini kuulda võtta ja noortel seadusloomes kaasa lüüa. Sealtkaudu jõuab nende sõnum märgatavalt kindlamalt kohale kui Toompea väljakul seakisa tehes.