16.10.2019
Sooline palgalõhe on sama arusaamatu kui päris lõhede maailm. Pilt on illustratiivne.
Uudistes on taas alanud soiumine soolise palgalõhe teemal, kuid mitte keegi ei üritagi ühiskonnale selgeks teha, kes ja kuidas saab naistele vähem palka maksta.
Kes saab aru selgitusest: “Sooline palgalõhe arvutatamiseks lahutatakse meestöötajate keskmisest brutotunnipalgast naistöötajate keskmise brutotunnipalk. Saadud arv jagatakse meestöötajate keskmise brutotunnipalgaga ja väljendatakse protsentides. Soolise palgalõhe arvutamisel ei võeta arvesse ebaregulaarseid preemiaid ja lisatasusid.”? (BNS)
On loodud mingi suvaline võrrand ja sellega nuheldakse anonüümseid tööandjaid ja -sektoreid, kes kiusavat naisi palgaga. Kogu selles soovõrdsusvõitluses pole kordagi ära mainitud ettevõtteid ja ettevõtjaid, kes naisi diskrimineerivad. Sooline palgalõhe on nagu päris lõhe, kes ujub kuskil mujal, aga meie teda ei näe.
“Palgalõhe numbrina on statistiline näitaja, mitte tõend diskrimineerimise kohta, ja paneb meid pigem küsima, et miks järjekindlalt saavad ühe isikukoodi algusega tööinimesed sama 60 minuti eest keskmiselt vähem tasu kui ühe numbri võrra erineva isikukoodi algusega inimesed,” ütles võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta BNS-ile. Pakosta, kui sul on numbrid ees, siis uurigi välja, kes on see diskrimineeriv ettevõtja ja miks ta nii teeb!
Mõned momendid uudisest: kõige suurem oli palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses 32,2 protsendiga, kõige väiksem aga veonduse ja laonduse tegevusalal 1,9 protsendiga. Kas pangad maksavad naistele väiksemat palka? Samas laonduses palgalõhet polegi – järsku seetõttu, et seal ainult naised töötavadki? Statistika on kuidagi niru ja lonkav, justkui suvalistest, esmalt kätte saadud numbritest kokku pandud.
Palgalõhe vähenes kõige enam kutse-, teadus- ja tehnikategevuses – 6,3 protsendipunkti võrra. Mitmel tegevusalal palgalõhe aga suurenes, kõige rohkem muudes teenindavates tegevustes, sealhulgas organisatsioonide tegevus, kodutarvete parandus ja iluteeninduses.
Viimased kaks tegevust sunnivad küsima: kui palju on kodutarvete paranduses naismeistreid ja kui palju iluteeninduses mehi? Kas palgalõhe ei teki mitte mingitest traditsioonilistest jagunemistest selles, kus mehed ja naised töötavad? Siis oleks ju ilusalongidesse vaja triibulisi nimekirju ja valikustatud palku!
Pakosta sõnul on sooline palgalõhe indikaator, mis paneb tõstatama mitmeid küsimusi: “Mis on tegelikkuses need takistused, miks just naised ei saa kõrgemat palka? Kas väiksem palk on ikka naise vaba tahe, võrdne võimalus ja teadlik valik, või on mingid barjäärid ühel või teisel moel ees, näiteks lasteaiakoha järjekord?”
Sooline palgalõhe ongi tehislik – varem ilmunud analüüside järgi teevad naised näiteks kindlustustegevuses vähem tööd, et ajada perekondlikke asju – aga see on valik, mitte diskrimineerimine. Paljud asjad ongi ise nii kujunenud, mitte pole kellegi kuri tahe – veel vähem maksab neid sama kunstlikult muutma hakata.
Kogu palgalõhe kampaania näibki olevat üks vasakliberaalide kampaania, mis läheb kokku neomarksistliku võitlusega vähemuste, naiste ja migrantide eest, ilma et nood oleks selleks soovi avaldanud. Teemas on võetud mingitel põhjustel olemasolev vahe ja asutud seda tausta arvestamata oma huvides väänama.
Soolise palgalõhe teema peegeldab pigem ideoloogilist soovi vastandada mehi ja naisi – jälle need vastikud mehed ahistavad teist poolt! Sest reaalset pahatahtlikkust on vähe ja teemat hoitakse õhus, et mobiliseerida kedagi kellegi vastu võitlema ja et hoida pinged ühiskonnas kõrgel. Tegelikult kedagi otseselt ei diskrimineerita ja selle va ahistava pahalase tegelik nimi ei selgu mitte kunagi.