23.10.2019
Eesti Vabariigi Põhiseadust peab austama, mitte kasutama seda omakasupüüdlikel eesmärkidel. Pilt on illustratiivne.
Juba pikemat aega väänatakse Põhiseadust kitsastes ideoloogilistes ja poliitilistes huvides, kusjuures ainult ühte sätet – võrdsuse printsiipi – enda kasuks pöörates.
Me oleme juba olukorras, kus viitamine Põhiseaduse võrdsusprintsiibile tähendab, et inimesel muid argumente ilmselt pole. Viimane Põhiseaduse väänaja oli advokaat Hannes Vallikivi, kes väitis rahandusministri USA visiidi kohta: Helme plaan õõnestab Eesti suveräänsust ja rikub põhiseadust.
President Kaljulaid lükkab pidevalt tagasi seadusi, väites neis olevat põhiseaduslikku riivet – kas siis, kui tema on kogu riigis praktiliselt ainus, kes seda näeb (kaitseväele jälgimisõigust andva seaduse puhul). Mitte kordagi aga pole riigipea suurt olnud kuulda toetumist Põhiseaduse preambulile: “…mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…”
Põhiseadusesse on kirjutatud võrdsusprintsiip: “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.” Seda kiputakse ikka ja jälle kuritarvitama.
Eestis üritatakse seda printsiipi kasutada juba mistahes asjaolude korral: ka siis, kui räägitakse kodanikest ja mittekodanikest, sisserändajatest ja põlisrahvast, erinevatest vähemustest ja ei tea millest veel. Lihtsalt raiutakse, et võrdsus peab kahe inimese või inimrühma vahel olema, hoolimata seadustest ja reeglitest – läänemaailmas on juba väga lihtne ajada asi näiteks rassismi peale, kuigi kodakondsusest keeldumise aluseks on see, et riigile pole seda inimest lihtsalt vaja ja temal pole õigust tulla.
Põhiseaduse võrdsusprintsiipi kasutatakse palju ka geiagenda pealetungis, väites, et homoseksuaalsetel inimestel, kuivanud elupuu oksal, peavad olema võrdsed õigused elu edasiviijate, vastassooliste abieludega. Kaua läheb veel aega, kui võrdsusprintsiibi rakendamist hakkavad nõudma näiteks pedofiilid, kes võivad väita, et ka nende puhul on tegu seksuaalse suunitlusega – neile meeldivad lihtsalt noored ja puutumata partnerid? Pealegi, kui geid on kapist välja lubatud, siis kuidas pole neil õigust sealt välja ronida?
Et see pole sugugi ülepingutus, seda näitab kasvõi Ameerika Juristide Assotsiatsiooni kunagine ettepanek muuta pedofiilia seksuaalse hälbe asemel seksuaalseks suunitluseks. Edasi pole vaja muud kui moraali langetamist (mis “euroopalike väärtuste” puhul juba käib), näiteks seksuaalvahekorda astumise eapiiri langetades, kaasa aitab veel ka islami pealetung Euroopas, mis toob sinna “tavade ja traditsioonide” sildi all lapspruudid ja -naised, ning pedofiilia ongi legaliseeritud.
See näide näitab, kuivõrd ohtlik on kasutada Põhiseaduse võrdsuse printsiipi mistahes kontekstis, ka siis, kui võrdsusriivet polegi või on see tingitud täiesti seaduslikest faktoritest (näiteks kui ühel on kodakondsus ja teisel pole, siis on võrdsusriive kodakondusküsimuses ja sellega seonduvates kodanikuõigustes täiesti seaduslik ja õigustatud).
Eesti poliitikamaastikul tuleb lõpetada Põhiseaduse võrdsusprintsiibi kasutamine poliitilistes ja ideoloogilistes mängudes. Kui seda on vaja kasutada, siis peab Põhiseadusele rõhuv poliitik täpselt lahti seletama, milles konkreetselt seisab õiguste riivamine. Sest praegu kasutatakse Põhiseadust ja selle võrdsusprintsiipi lihtsalt omatahtsi ära, lootuses, et “põhiseaduslike õiguste riivamine” peatab kohe protsessid, kuni tõestatakse, et seda polnud või oli.
Eesti Põhiseaduse peaks välja tooma pigem siis, kui on vaja toetuda selle preambulile ehk “…mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…”