12.11.2019
Sõjanõu pidamas.
Heaks tavaks on alati peetud seda, kui poliitilistes vaidlustes räägitakse sellest, mida rääkija paremini teeb, mitte sellest, mida oponent halvasti korraldab. Vähemalt ei tohiks vastase materdamine prioriteet olla.
Eesti poliitikasse on pärast Reformierakonna ja sotside võimult eemale jäämist tulnud tava, kus opositsiooni poliitilise tegevuse põhirõhk pole mitte sellel, kuidas nemad asju paremini teeksid või juba teevad, vaid see seltskond tegeleb ainult koalitsiooni mustamise ja tema töö takistamisega.
See on äärmiselt destruktiivne tegevus – opositsioon näitab häbenemata välja, et kogu nende tegevuse sisuks on häirida riiklike süsteemide normaalset tööd ja kogu ühiskonna tavapärast toimimist. Põlevad silmad Riigikogu infotundides näitavad mitte uudishimu ega õiglussoovi, vaid verejanu ja ärategemistungi.
Kui opositsioon kulutaks veerandigi oma tööajast mitte EKRE ministrite väidetavate valede otsimise ja süüdistuste kokkukeerutamisega, siis tuleks ka nende poolelt asjalikke eelnõusid. Praegu aga läheb kogu nende aur ja vile laimukampaaniate ja infosõja korraldamisele. Seda ilmselt lootuses kiiresti võimule naasta ja oma vanade pattude päevavalgele toomine ära hoida.
Uutel Uudistel on Reformierakonnale ja sotsidele soovitus – keskenduge mõneks ajaks sellele, et räägite oma aususest, ja seda olukordades, kus teid on süüdistatud väär- või kuritegudes. Või neist situatsioonidest, kus te otsustasite rääkida tõtt, kuigi lihtsam olnuks valetada.
Keit Pentus-Rosimannus võiks näiteks rääkida Autorollost ja Jürgen Ligi ise tuua päevavalgele viimasegi kui momendi oma tegevusest rahandusministrina rahapesu ajal – selleks, et inimesed saaks täpselt teada, et te pole valesti käitunud.
Sest praegu on Reformierakonnal kaelas tohutu taak vette peidetud otstega korruptsioonijuhtumite osas, samas kui asjaosalised ise kuhjavad kokku süüdistusi valitsuskoalitsiooni vastu.