26.11.2019
President ja peaprokurör kohvil – kas nii sünnivadki ühised avaldused?
Esmaspäeval järgnes riburada üksteisele kaks toetusavaldust ametist tagandatud kantsler Lemettile – prokuratuurilt ja presidendilt.
„Tunnustame tema julgust õiguskaitseasutuste poole pöörduda, sest vaid nii on võimalik kontrollida korruptsioonikahtlusi ja vajadusel sekkuda,“ kirjutas prokuratuur.
“Ma ei taha ka Illar Lemettist rääkida rohkem kui tema ees vabandada selle pärast, kuidas tema riik on temaga täna käitunud,” ütles president.
Prokuratuuri osas võttis sõna Jaanus Karilaid, kes ütles: “Olukorras, kus meedias käib poliitiline suhtekorralduslik lahingutegevus, oleks prokuratuur võinud soliidselt oma tööd teha. Nüüd ühe juhtumi puhul eraldi sekkudes saab Mart Helme kriitika prokuratuuri aadressil uue ja kaalukama konteksti. Iga kodanik võib prokuratuuri avalduse teha, ühe tippametniku julgustamine oli hetkel ebavajalik ja ebaproportsionaalne reaktsioon.”
Prokuratuur sekkuski oma poliitiliselt laetud toetusavaldusega otseselt päevapoliitikasse, õhutades ametnikke ka edaspidi poliitilistele valitsustele ebalojaalsed olema. Seega võib öelda, et süvariik andis püsiriigile ehk ametnikkonnale oma õnnistuse, et nood ka edaspidi “kitse” paneksid, kui poliitikuid on vaja ära koristada. Ehk Karilaidi toetades – korruptsioonist teatamine on iga kodaniku kohus, ühes vastuolulises juhtumis ametnikku toetav sõnavõtmine prokuratuuri poolt aga erapooliklik ja lubamatu sekkumine.
President Kaljulaid aga on saanud demokraatliku riigi häbiplekiks, sekkudes päevapoliitikasse opositsiooni poolel, õhutades takka vastuolusid ministeeriumides ja ametkondades ning osutades abi riigikukutajatele.
“Demokraatia ei ole sõnakõlks, mida on võimalik ignoreerida ilma otseste tagajärgedeta. Kui riigi Presidenti ei valita, vaid nimetatakse/palgatakse, siis saadakse paratamatult palgatud ametniku suhtumine ja käitumine, mis vastab esmajärjekorras ennekõike nimetajate/palkajate kitsa ringi ootustele ja vajadustele. Samal ajal kui parimate seast demokraatlikult valitud parim presidendikanditaat on Presidendiks valitult aruandekohustuslik kogu riigi kõigi valijate ees. Vahe, nagu elu näitab, on mäekõrgune,” kirjutab üks kommentaator Uutes Uudistes.
See inimene on tabanud kümnesse – Kersti Kaljulaid on ametnikuhingeke, kes kaitseb endasuguseid ametnikke, temas pole mitte midagi, mida vajaks inimene, kes on delegeeritud kogu ühiskonda esindama. Sellest ka Kaljulaidi hingesugulus prokuratuuriga, kui on vaja kaitsta poliitilist tellimust tegevaid kantslereid.
Üks kommentaator aga teeb sellest juhtumist lähtuvalt ettepaneku hakata koguma allkirju president Kaljulaidi vastu – mitte tema mahavõtmiseks (mida on raske korraldada), vaid poliitiliseks deklaratsiooniks, kus allkirja andnud inimene teatab, et Kersti Kaljulaid pole tema president ega esinda teda. Sel mõttel on lausa jumet.
Mart Järviku tagandamispäeval toimunu näitab üheselt, et ei tegutse mitte erinevad ühiskonna pärast mures olevad inimesed, vaid üks suurem, oma tegemisi kooskõlastav seltskond valitsusvastaseid, alates presidendist ja prokuratuurist (süvariigist) kuni opositsiooni ja nende poolt paika pandud ametnikkonnani.