27.11.2019
Saksamaa suukorvistab sõnavabadust. Pilt on illustratiivne.
Totalitarismist rääkides mõeldakse kohe Putini-Venemaa, Põhja-Korea, Kuuba või Iraani peale, kuid Läänest rääkides tuleb kõigile esmalt demokraatia meelde – aga see on väga petlik.
Neomarksismist mõjutatud liberaalne ühiskond surub totalitarismi peale vaikselt, selleks humanismi ära kasutades ja ajusid sel moel pestes, et inimesed leiavad ise, nagu oleks vaja kruvisid rohkem kinni keerata.
See protsess on praegu käimas ka Eestis. Meil pole tegelikult ühtegi tõsist rassismi- või homofoobiajuhtumit – sellist, kus neegreid või homosid vihkav inimene läheks nende juurde ja virutaks. Või solvaks avalikult. Üksikud juhtumid on kaudsed ja esile kerkinud olmetasandil – kuid nende taustal loovad siinsed “sallivuslased” pilti Eestist kui rassistlikust ja homofoobsest riigist.
Eesmärk on üks – saavutada vihakõneseaduse rakendamine ja sulgeda suu kõigil, kes on täiesti õigetel ja konstruktiivsetel põhjustel massimigratsiooni või geiagenda agressiivsuse vastu. Selleks aga luuakse meelevaldselt üldine vihkamisfoon, et repressiivseid seadusi õigustada.
Tavalised inimesed lähevad selliste kampaaniatega ruttu pimesi kaasa – kellele siis vihkamine meeldiks. Kui on saavutatud nende toetus ja seadus asub kriitikat vaigistama, siis märkab paraku ka tavakodanik, et ta ei tohi isegi pahatahtlikku naabrit kritiseerida, sest võib nii tema suuri vabadusi ja õigusi riivata. See stsenaarium on juba Läänes täiega läbi mängitud ja kodanikud on ise ennast suukorvistanud.
Sama toimub praegu sotsiaalmeedias, kus ragistatakse vihakõnede summutamise kallal – tegelikult pannakse kinni igasugune diskussioon, sest ka konstruktiivne kriitika võib kellegi silmis vihakõne olla. Jällegi lähevad inimesed sellega kaasa ja mingil hetkel selgub, et sotsiaalmeedias saabki ainult kassipilte postitada.
Totalitarism hiilib sisse ka ühiskonna üha tugevneva kontrollimise kaudu – seda on jällegi ka Eestis märgata, et kõikvõimalikud tavategevused reguleeritakse (pigem ülereguleeritakse) seadustega ära.
Hea hoiatav näide on Soomest, kus mõne aasta eest tehti esmakordselt sealsete eestlaste ühine jaanituli. Kodueestlased tulid tookord põhjanaabrite juurest šokeerituna tagasi – lõke oli meeletu kontrolli all, tuletõrjujad seisid sõna otseses mõttes kustutitega selle kõrval ja mingeid Eestis levinud rituaale teha ei saanud. Üks isa rääkis Eesti meediale, kuidas tema pisitütar ei näinud rahvamassi tõttu sealset kontserti, mees võttis lapse õlgadele ja kohe nõudsid politseinikud talt lapse allavõtmist – olevat lapsele ohtlik.
Üks juhtum, mis näitab Eestis veel eksisteeriva mõistliku ja lääneliku kinnijooksnud suhtumise vahet, on pärit Viljandist. Lossimägedes koos kohalikega jalutanud ameeriklased pärisid võõrustajatelt, et miks lossimägede järsk kallak pole piiretega märgistatud. Üks eestlastest vastas selle peale: “Sest me NÄEME ka piirdeta, et sinna lähedale ei maksa minna!”
Meilgi on juba küllaga piiranguid, mis panevad mõtlema, et oleme nendeta kogu aeg hakkama saanud, ja miks neid nüüd ühtäkki vaja on – ja sellised piirangud tulevad kaasa eurodirektiividega. Eriti hoiatavad on nn lastekaitsenõuded, mis annavad riigile suurema kontrolli laste kasvatamise üle ja kahandavad vanemate rolli selles.
Lääneliku totalitarismi omapära ongi see, et kontroll ühiskonna üle saavutatakse vargsi, üha uute piirangute ja keeldudega ning karistustega nende eest, kusjuures inimesed on ise selleks nõusoleku andnud. Veelgi enam – nad on nõus sellises ühiskonnas elama ja peavad seda õigeks, sest nad ei mäleta, mis on tõeline vabadus. Kahjuks läheb ka Eesti seda teed, sest silmaklapistumine on üleüldine.
UU