29.11.2019
Skandaalide üheks heaks küljeks on see, et need aitavad välja tuua ühiskonna kitsaskohti ja seavad asjasse segatud institutsioonid teravama tähelepanu alla. Pole halba heata.
Nõiajahis Mart Järviku vastu võib minister tunduda kaotajana – paraku on selleks pigem VTA ja PRIA, kelle tegevus saab nüüd suurema tähelepanu all olema. Ilmselt ka MES, kelle kohta öeldi meedias, et nendelgi tuleb pilk peal hoida, sest seal liigutatakse suuri rahasid. Oleks vaid sõltumatut meediat, kes arenguid jälgiks.
VTA on kaela saanud süüdistuse üksikute ettevõtete kiusamises ja listeeriabakteri mahamagamises (või selle teadmise varjamises) – tõestage nüüd, et te võitlete tõsiselt toiduohutuse eest! PRIA-t on kogu aeg süüdistatud jamades toetusrahadega ja liigses bürokraatias – nüüd julgesid põllumehed välja öelda, et amet ei tööta sugugi ettevõtjasõbralikult.
Võib eeldada, et M. V. Wool ei jää inimestele sedavõrd meelde kui listeeriabakteri leidmise koht, vaid VTA jääb meelde kui Eesti kalatööstuse lammutaja. Kui süüdistused vastavad tõele ja amet tegutseb Põhjamaade kalatöösturite huvides, et siinne tööstus välja suretada, siis tuleb ahistatavaid veelgi juurde. Tõenäoline on muidugi ka teadlik kius antipaatse firma vastu – selliseid juhtumeid on VTA ajaloos küllaga.
Nüüd ongi ametite tegevus suurema tähelepanu all ja on ilmselge, et kummaski neist kahest eelnimetatust pole kord majas. Minister Järvik tegi vähemalt selle ära, et nende tegevusest saab valjuhäälsemalt rääkida – taust on olemas.
EKRE plusspunktiks aga tuleb panna see, et rahvuskonservatiivide ümber toimuv on pannud ühiskonna paljudest probleemidest rääkima – enam ei vaikita, nagu Reformierakonna aegadel. Järvikut sõimati meedias, aga tema kaitseks astuti ka välja, näiteks maainimeste seas – miski hakkas sealgi liikuma.
EKRE-t materdades on peavoolumeedia pannud häält tõstma ka need inimesed, kes on seni vait olnud, ja laias laastus on rahviskonservatiivse erakonna valitsuses olles hakanud kaduma stagneerunud loidus inimeste seas.
Rünnakud Mart Järviku vastu on hakanud halvasti mõjuma ka neile, kes ründavad. Kes teadis enne, et reformierakondlasest minister Urmas Kruuse laamendas nelja aasta eest VTA-s, vallandades kahtlastel asjaoludel ametit juhi – nüüd teatakse sellest.
Kes teadis enne bürokraatia poolt Lemetti kaitseks dzotidele viskumist, et kantsleritel on oma varivalitsus, kes käib regulaarselt koos, koordineerib oma tegemisi ja astub üheskoos välja ministrite vastu? Nüüd teame, et Eestit valitsevad ametnikud.
Muidugi paljastub üha rohkem meedia tõeline pale – inimesed teavad nüüd, et need hävituspataljonlased ei aja taga mitte tõde, vaid kõmu.
Ja lõpuks teame üha rohkem ka seda, et need, kes süüdistasid Kert Kingot ja Mart Järvikut valetamises, on ise paandunud luiskajad – näiteks valetas Taavi Rõivas Ämari reklaamiklipi kohta. Või on “sallivuslased” ise vihkajad ja laimajad – president Kaljulaid vihkab EKRE-t ja Kaja Kallas laimab peaministrit.
Teiste süüdistamise puhul ongi oluline see, et tulevad välja palgid süüdistaja enda silmades.
