04.12.2019
Praeguse olukorra jätkudes pole kaugel aeg, mil eesti soost lapsed loevad “Tõde ja õigust” inglise keeles. Pilt on illustratiivne.
Eesti keele kaitsmine on siiani riiklikul tasemel olnud pigem kosmeetiline, iga kaitsev meede jätkub sõnaga “aga”…
Teisipäeval oli Riigikogus arutlusel olulise tähtsusega riiklik küsimus “Eestikeelse kõrghariduse tulevikust”, kus räägiti palju, aga öeldi vähe. Kõige teravamalt sööbis mällu sõnum Peeter Ernitsa kõnest, kes vahendas ühe õpetaja sõnu eesti laste emakeeleoskuse kohta: enne eestikeelset sõna meenub ingliskeelne sõna!
Kui see asi on tõesti nii, siis on Eesti hariduspoliitikat väga pikka aega aetud väga valesti. Või ongi seda teadlikult nii suunatud – eesti keel kui aborigeenide eksootika on aukohal kõigile vaatamiseks ja imetlemiseks, samas kui vene keel tungib ise peale ja inglise keelt turgutatakse kunstlikult takka.
Miks on kogu selles loos mängus juunikommunistid? Sest paljud neist uskusid 1940. aastal, et Eesti riik jääb iseseisvaks – on küll töörahva riik NSV Liidu protektoraadi all, nagu Mongoolia, kuid siiski väliselt iseseisev. Mis sellest unistusest tegelikult sai, teab kogu eesti rahvas.
Sama toimub praegu eesti keele ja kultuuri hoidmisega – paljud liberaalid ja vasakpoolsed usuvad siiralt, et eesti keel on Euroopa Liidus kaitstud; et inglise ja eesti keel lihtsalt täiendavad teineteist, ja et vene keel on lihtsalt üks keel paljurahvuselises riigis.
Tegelikult on see juba ammu tõestust leidnud, et väikerahva keelt, mis on ka riigikeel, suurkeeltega võrdsustades, ei tule sealt mingit võrdsust – suuremad lämmatavad väiksema, sest nende kasutusala on võrratult suurem. Riigikeele õppimine kaob, sest seda pole lihtsalt vaja – eesti keele seisund Narvas tõestab seda väga eredalt.
Eesti keel saab kesta ainult siis, kui ta on sõna otseses mõttes võrdsematest võrdsem, sest see tagab tema püsimise suurkeelte lämmatava mõju eest. Aga just see on eesti keele kaitsest välja lülitatud – paljud usuvad tõsimeeli, et kui lasta inglise keel Eesti kõrg- ja edasi ka madalamate astmete haridusse, siis eesti keel püsib sellest hoolimata. Aga ta ei püsi ja seda ka nende samade noorte tõttu, kellele meenub enne “dog” kui “koer”.
Eestis on palju otseseid eesti keele vaenlasi ka eestlaste seas – neist kirjutas hiljuti ajakirjanik Astrid Kannel. Veel rohkem on neid, kes usuvad tõemeeli, et ka nemad kaitsevad eesti keelt, kuid kogu selle pealtnäha asjaliku ponnistuse nullib ära see, et nad loovad tausta, kus see kaitstav keel ei püsi.
Sotsid, eurokonservatiivid ja liberaalid võivad väita, et nemad on eesti rahva, keele ja kultuuri kaitsjad, kuid kui nad toetavad üleilmastumast, kultuuride segunemist ja massimigratsiooni, siis on ilmselge, et kõige selle all eesti keel ellu ei jää – maailmas surevad väikekeeled ja dialektid lausa igapäevaselt välja.
Eestis on märgata teadlikku vastutöötamist eesti keelele, mis seisneb keelereeglite lihtsustamises (keel muutub väljendusrikkuse asemel primitiivsemaks), võõrsõnade teadlikus kõnepruuki surumises (selle asemel, et lasta uutel sõnadel ise keelde tulla), ja nii edasi – algul keel lahjendatakse, siis muudetakse algupärasest mingiks pidžin-keeleks ja pärast ei taha isegi põliselanikud seda keelt omaks pidada.
Sama oluline relv eestluse vastu on oma keele, kultuuri ja rahvuse häbenemise pealesurumine, mis on läbi kogetud Venemaa soomeugrilaste puhul ja mis käib ka Eestis juba täie hooga – nooremad põlvkonnad tunnevadki ennast üha rohkem inglisekeelsete mailmakodanikena, sest “rassistlik” maarahvas olla pole popp. See protsess pole ise tekkinud, seda on õhutatud, kasvõi riigipea kaudu, kes jagab eestlust kõigile, kes seda soovivad. Või siis tehnikaülikooli muutumise kaudu TalTechiks.
Eesti keelt, kultuuri ja rahvust ei saa kaitsta kõigi teistega arvestades ja maailma arenguid silmas pidades – seda saab teha ainult otseste sammudega, mis seavad eesti keele kaitstuna esikohale, ning seda siin, kohe ja praegu.