05.12.2019
Justiitsministeeriumi “kaasamine” tähendabarvamuse prügikasti läkitamist.
Rahvuskonservatiivseid ministreid rünnates on opositsioon, meedia ja kõik nende toetajad loonud narratiivi, mille kohaselt minister ei tohi oma haldusalasse sekkuda – nii on tekitatud olukord, kus paljude asjade eest keegi enam ei vastuta.
Miks peaks poliitikust minister üldse edaspidi tagasi astuma, kui tal pole õigusi haldusala töösse sekkuda – siis pole ju ka vastutust?
BNS kirjutab täna, et Kaitsepolitsei pidas kolmapäeval kinni Lõuna prefektuuri sisekontrolli juhi Kaupo Martihhini, keda kahtlustatakse üle 250 000 euro omastamises, dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises.
Opositsioonil oleks nüüd hea rünnata siseminister Mart Helmet – astu tagasi, sinu haldusalas on korralagedus, võta vastutus! Aga ei saa – esiteks on kuritegu sooritatud aastatel 2015-2019, ja teiseks – minister ei tohtivat ju sekkuda PPA ja Elmar Vaheri tegevusse, sest nii on meedia, opositsioon ja süvariik üleriigiliselt paika pannud.
Ministrite puhul nõutakse nüüd vastutuse võtmist ja tagasiastumist peamiselt vaid oma sõnade, mitte tegude või tegematajätmiste eest.
Mart Helme ja teised EKRE ministrid on erinevalt varasematest ministritest valmis oma ministeeriumis korda looma ja vastutama, aga praegu seotakse ju ministrite käed Reformierakonna dikteerimisel veelgi rohkem kinni. Sellega tuleks arvestada ka opositsioonil, kui nad kord peaks võimule naasma – te seote praegu ka enda käsi tulevikuks. Aga eks mõnele ministrile see olegi mugav, kui vastutama ei pea…
Kindlasti peaks nüüd tagasi astuma PPA peadirektor Elmar Vaher, sest see korruptsioonikuritegu juhtus tema haldusalas ja pika aja jooksul, ning asja tõi välja hoopis kapo, mitte sisejuurdlus. Aga meedia ei saa ju nõuda oma lemmiklapse Vaheri tagasiastumist – lisaks antaks ju õigus Vaheri asjus siseminister Mart Helmele!
Nii olemegi olukorras, kus ilmselt keegi tagasi ei astu, sest tegu on “vääramatu jõuga”, nagu Eestis juba tõelist korruptsiooni, ametnike omavoli ja minnalaskmist on kombeks ette kujutada. Kui riigireetur Deniss Metsavas vahele jäi, ei astunud tagasi ei kaitseminister Jüri Luik ega ka Kaitseväe juhataja Riho Terras – viimane rääkis meedias sellest juhtumist kui asjast, mis ei puutu üldse temasse ja mille vastu tema ei saanud midagi teha.
Ega tagasi astu ka keegi ametnikest, sest nendel pole poliitilist vastutust, vaid on ametijuhendid ja määrused ja kui ametnik pole neid otseselt rikkunud ega kuritegu sooritanud, ei saa keegi temalt nõuda vastutuse võtmist ametijuhendist laiemas plaanis.
Eestis on just Reformierakonna opositsioonis olles loodud olukord, kus ministrid ei saa oma haldusalas midagi ette võtta, sest oravakõrvadega ametnikud on “looduskaitse” all ja kui minister veidigi nende mugavust häirib, vallandab meedia nende vastu massirünnaku.
See aga loob võimaluse korruptsiooniks ametkondade sees, sest ümberringi on ju omad, kes vajadusel silma kinni pigistavad, juht aga kehitab õlgu – ma ei märganud! Ta teab, et poliitikust ministri käsi temani enam ei ulatu. Vastutus on hajunud ja kõik põrgatavad seda pallina endast eemale.
Riiklikus süsteemis on lisaks ministrite käte sidumisele käima lükatud ka teine äraspidine asi – selleks on dokumentide lekitamine “püha ürituse nimel”, selleks, et oponentidele ära teha. Meilivestlused, paberkirjad, ametlikud dokumendid – miski pole enam kaitstud, kõike võib meediale jagada, sest see toimub ju ebameeldivate inimeste elimineerimise huvides.
Tagajärjeks saab aga olema see, et milline valitsus ka võimul poleks, ta peab arvestama riigisüsteemi sisse kodeeritud ebalojaalsuse ja vastutamatusega, millest aga lõikavad kasu Simmid ja Metsavased, kellel on lihtsam lekkeid enda huvides ära kasutada.
Praegu väidavad süva- ja püsiriik, opositsioon, president, meedia ja kogu vastasrind, et nad kaitsvat õigusriiki – ainult et õigusriigi asemele on saabumas anarhia, kus miski õige enam ei loe.