Jutud “räigest EKRE retoorikast” varjutavad peavoolupoliitika hirmu reaalsuse ees

Viimasel ajal räägivad paljud poliitikud nii opositsioonist kui ka koalitsioonist vajadusest, et EKRE muutuks “kultuurseks” erakonnaks ehk siis lõpetaks peavoolupoliitikale vastandumise – täpsemalt oodatakse EKRE “soinistumist”.

Politoloog Tõnis Leht kirjutab ERR-i kodulehel:  “EKRE-l tuleks oma stiili muuta, rohkem liikuda tsentrisse, võita uusi valijaid, kes on vähem radikaalsed, vähem vastuvõtlikud populistlikele seisukohtadele. See eeldaks EKRE näo ja stiili muutust, milleks ilmselgelt praegu nende juhtkond ei ole valmis. See oleks muidugi kahe teraga mõõk. Siis võib hakata tuumikvalijatest teisest servast toetajaid ära kukkuma, kui senine stiil muutub pehmemaks.”

Tegu on selge üleskutsega muutuda peavooluparteiks, hakata rääkima poliitkorrektselt, leppida stagneerumisega riigis, hoiduda muutustest – nii nagu on teinud kõik “mitteräiged” erakonnad, kellest Vabaerakond just sellise poliitikaga kõrbes – ja siis hääbuks ka EKRE.

Asi ei ole ju üldsegi EKRE retoorikas, kuigi ka see on poliitkorrektsuse üle võtnud Eesti peavoolupoliitikutele vastuvõetamatu. Kui Lennart Meri oli välisminister, siis ütles ta rahvusvahelistel kohtumistel otsesõnu välja, et Venemaa on NSV Liidu järglasena okupant ja agressor – selle peale olid poliitkorrektsed Lääne liidrid šokeeritud (“Kuidas ta võis küll nii öelda!”), aga meie tundsime oma välisministri otsekohesuse pärast uhkust. Tänasel päeval vabandaks Kaljulaid ja teised tipptegelased kohe Lennart Meri sõnakasutuse pärast – me ei ole enam meie ise, vaid teistega koos hall mass.

Tegelik põhjus, miks EKRE-t vihatakse, on see, et Helmed ütlevad maameheliku otsekohesusega välja tõe.
Ilmselt poleks Mart Helme pidanud tõesti “poemüüjat” mängu tooma, kuid see ei muudaks tegelikku sõnumit: Sanna Marini juhitav sotsiaaldemokraatide valitsus koos marurohelistega kalduvad liiga vasakule, nende radikaalne kliimapoliitika nõrgendab Soome majandust, immigratsioonilembus muudab Soome ühiskonna rahvusriigist multikultuurseks, ja samas ebaturvaliseks, liigne sotsialisminostalgia ja Vene-sõprus aga võivad omariiklusele hukatuslikuks saada. Just seda sõnumit ei taheta kuulda, sest ka Eesti kaldub liberaalide juhtimisel alati teele, mis viib rahvusriiklusest eemale.

Samamoodi võinuks Mart Helme oma sõnade asemel kasutada Politico reporteri Judith Mischke väljendit: “Hävituslennukid ja helikopterid, mis ei lenda. Laevad ja alleveelaevad, mis ei sõida. Tõsine puudus kõigest alates laskemoonast kuni aluspesuni.”Hädasõnum oli tegelikult ju see, et Saksamaa on enda kaitsevõime liiga madalale lasknud – Eestis aga tehti probleemiks see, et Mart Helme Saksamaa nõrkusest ja sellest tulenevast NATO kaitselüngast üldse rääkis.

Seega soovivad Eesti peavoolupoliitikud “EKRE räiguse” kadumise sildi all tegelikult seda, et rahvuskonservatiivid ei räägiks NATO kitsaskohtadest, vaid hõiskaks meie sajaprotsendilisest kaitstusest, ning et me räägiks ainult Soomega ühte jalga astumisest ega meenutaks, et nende migratsioonipoliitika tõttu pussitas asüülitaotleja Turus lapsevankrit lükanud naist, mida poleks juhtunud, kui Maroko päritolu Abderrahman Bouananet`d poleks üldse riiki lubatud.

EKRE muutuks “parketikõlblikuks” kohe, kui ta peaks rahapesu läbi Eesti ainult juhuste halvaks kokkusattumuseks, räägiks sellest võimalikult vähe ja karjuks samas hästi palju Eestis kui edukast digiriigist, keda kõik imetlevad; kui rahvuskonservatiivid tunnustaks ametkondi ustavuse eest Eesti riigile ega puudutaks seda, kuivõrd palju on Eestis bürokraatiat ja kui truumalamlikult võetakse üle eurodirektiive; kui erakond muutuks peenhäälestajaks ega räägiks mingitest muutustest majanduses ega justiitssüsteemis.

EKRE saaks kohe “omaks”, kui Helmed osaleks naistemarsil nagu sotsid ja saadaks tervituse homoparaadile, nõudes samasoolistele mehe-naise-abieluga võrdseid õigusi; kui nad jutustaks vajadusest aidata “õnnetuid” pagulasi ja teataks soovist võtta vastu Vahemere ületajaid; kui nad ei teeks mingit probleemi Brüsseli föderalistlikust kursist, vaid kiidaks iga EL-i algatuse heaks.

Aga EKRE tahab hoida eestlaste rahvusriiki ja suveräänsust; ta ei taha Eestit Kolmanda maailma prügikastiks ja migrantide turvahälliks muuta, vaid kavatseb migratsiooni võimalikult tugevalt piirata;  ta ei laula “halleluujat” geidele ega soovi lastega heteroabielu minevikuigandiks muuta – EKRE tahab hoida kõike, mis hoidmist väärt on.

Kuid sellega erineb ta neist erakondadest, kes ei taha ka võimul olles peremehed olla ja kellele piisab ka Brüsseli sulase staatusest; kes tahavad EL-is lihtsalt mugavalt ära elada ega soovi oma huvide eest võitlemisega häid suhteid suurte ja võimsatega ära rikkuda; kes ei taha kuulda tõtt probleemidest EL-is ja NATO-s, vaid eelistavad pea liiva alla peita.

Seega soovivad peavooluerakonnad, et “kultuurne ja euroopalik” EKRE muutuks nende sarnaseks, kaotaks oma näo, räägiks ainult kombekalt ega võitleks enam selle eest, et ühiskond muutuks taas ausaks, otsekoheseks ja heaperemehelikuks. Seepärast karjuvadki nad kooris: “Soinistu, EKRE, no soinistu kord ometi, muutu meie sarnaseks, siis võtame sind parketikõlblikuna ja jagame üheskoos toiduahelat!”

EKRE teha on, kas erakond muutub teistele “omaks” ja jätkab valitsuses olles sama kurssi, mida varasemad valitsused on 28 aastat ajanud ja mis on tänaseks loonud lõhestunud Eesti – või julgeb ta olla edasi tema ise, kuigi see tähendab jätkuvalt mugandujatele vastandumist ja pikki karme võitlusi rahvusriigi eest.