31.12.2019
EKRE konverents “Eesti valik: demokraatia või demokratuur?” Tartus.
Paljud inimesed juhivad sotsiaalmeedias tähelepanu sellele, et ajakirjanduses tehtavates 2019. aasta kokkuvõtetes ei saa mitte keegi üle ega ümber EKRE-st – kahjuks enamasti halvustavas toonis.
Rahvuskonservatiivid ise on sellise lauslahmimisega harjunud – ollakse ju valimistest saati pildil esiplaanil. Ka kritiseerijad pole muutunud – opositsioon ja peavoolumeedia lükkavad aasta lõpus viimaseid solgiämbreid ümber.
Massimeedias avaldatud aastalugudes on näha, kuidas ühed (politoloogid ja ajakirjanikud) sõimavad EKRE-t sellepärast, et see on popp ja annab ka laterdajale 15 minutit kuulsust. Teised aga on need, kes on kogu oma hüsteerias lihtsalt hirmul, sest on tulnud uus jõud, kes tahab midagi muuta ja teebki seda – “endiste” mugavusaeg on läbi ja nende varasemate seaduserikkumiste luukered kipuvad päevavalgele ronima.
Mida on EKRE aastaga ära teinud? Pole vist vaja üles lugeda reaalseid tegusid alates raha tagasitoomisest Lätist alkoholiaktsiisi langetamise kaudu kuni võimaluste piires mõistliku riigieelarveni. Tänu EKRE opositsiooniaastatele ja valitsemisaastale on ühiskond suutnud paljust halvast eemale jääda – kasvõi EKRE poolselt liberaalide salasepitsusi paljastades ja sigadusi sellega ära hoides.
Kuigi Eestisse imbub süvariigi varjus üha rohkem sisse nii musti kui slaavlasi, on eestlaste rahvusriigis vähemalt esialgu suudetud ära hoida põlisrahva maa muutmine Kolmanda maailma prügikastiks – Reformierakonna ja sotside valitsemise puhul oleks tõmmusid nägusid kindlasti rohkem.
Tänu EKRE-le on veel loomulik see, et mees hoiab naist käte vahel ja too põimib käed ümber kallima kaela – liberaalide valitsedes lauldaks halleluujat teineteist käperdavatele meestele ja lastele õpetataks juba lasteaias, et tüdruku asemel saab ka poisiks hakata, või vastupidi.
Tänu EKRE-le otsustatakse veel midagi Tallinnas – liberaalid oleks juba ammugi vahetanud kõik sinimustvalged lipud Riigikogu Valges saalis EL-i tähelippude vastu.
Kõige tähtsam aga on see, et tänu EKRE-le ja Helmedele räägitakse Eestis taas asjadest nii nagu need on – kui NATO-s on pragusid märgata, siis öeldakse see ka välja, mitte ei luuletata sajaprotsendilisest kaitstusest, eriti kui oma armeed nälga jätnud Saksamaa ajab Kremliga nordstriimi-äri. Just tõerääkimine on EKRE suurim saavutus.
EKRE on alles ka 2020. aastal, ta tugevneb ja loob aluse rahvusriigi kestmajäämiseks. Head uut rahvusaastat!