Eesti ajakirjandus on oma maine maha mänginud ja vaatab nüüd riigi rahakoti poole

Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuht Mart Raudsaar on teinud ühe päris kummalise avalduse: “Kui me ei toeta oma meediat, hakkame maksma välismaise eest.”

Põhimõtteliselt tahab Raudsaar öelda, et riik peab hakkama toetama ajakirjandust, kes on oma maine, usutavuse ja populaarsuse ise maha mänginud.

“Euroopa Liidu ühed rikkamad riigid kaotavad praegu juba enamiku oma reklaamituru mahust välismaistele platvormidele, mis tähendab, et üha vähem raha jääb uurivale ajakirjandusele ja igasugusele kvaliteetsele toodangule,” kirjutab Mart Raudsaar. “Eesti Vabariik peaks siseriikliku ajakirjanduse kaitseks kavandama maksusoodustusi.”

Raudsaar arutleb kohalike ja välismaiste meediaettevõtete maksukeskkonna üle, mistõttu kogu tema kirjutis on pisut teise suunitlusega – Uued Uudised leiavad, et probleemi muus, nimelt kvaliteetajakirjanduse puudumises Eestis, mistõttu kahaneb ka väljaannetele tulu andev reklaamiturg.

Eesti ajakirjanduse aluseks on klikimajandus, mistõttu rõhutakse sopalugudele pealkirjadega “Järelikult ei ole ta inimene, ta on loom. Ja see loom tuleb hukata”. Sellise taktikaga saab mõnda aega edukalt elada, aga pikemas strateegias on kõrbemine kindel – ka majanduslik.

Eesti ajakirjandus näib arvavat, et lugeja on rumal – aga isegi paandunud EKRE-vaenajad näevad, kui kaldu on ajakirjandus (ja seetõttu ei saa ta olla objektiivne); kuidas rünnatakse ühte poliitilist jõudu ja toetatakse teisi; kuidas lapsajakirjanikud õelutsevad ja valetavad; kuidas meedia mängib neile lekitatud andmetega, ja nii edasi. Lugeja võib ise ka rahvuskonservatiivide vaenlane olla, aga ajakirjanduse ebaprofessionaalsuse hoomab ta ikkagi ära, ja teeb sellest vastavad järeldused.

Meediaväljaannete maine on ühe ideoloogia (vasakliberaalse) esindamisest sedavõrd maha käinud, et isegi Eesti ajakirjanduse lipulaevaks peetud Postimeest nähakse Delfiga ühel tasemel (neil käib sopaajakirjanduse maine algusest saati kaasas). Eestis lihtsalt pole enam meediakanalit, keda võiks vaadata aususe ja objektiivsuse võrdkujuna – nad eksisteerivad, kuid ei arene.

Kui väljaanne on kaotanud usutavuse, siis teda enam ei tellita ega loeta. Kui teda ei loeta, siis ei tule ka reklaamiostjaid. Selle piirini on jõudnud kogu Eesti ajakirjandus – ja Mart Raudsaar soovib, et riik hakkaks maksumaksja rahakotist selle põhjakäinud institutsiooni konkurentsivõimet turgutama.

Kõigepealt tuleb Eestis taastada sõltumatu ja objektiivne uuriv ajakirjandus ning hakata andma kvaliteettoodangut, alles siis maksab vaadata riigi rahakoti poole.