08.01.2020
Ajalehed jätavad paljust rääkimata. Pilt on illustratiivne.
Kui ajalehti enam ei osteta, siis võib teiste põhjuste kõrval oluline olla ka see, et sealt pole enam midagi mõistlikku leida.
Möödunud aasta tõi tiraažide langemise kõigile päevalehtedele, välja arvatud Õhtuleht. Ehkki lehed räägivad selle asemel digitellijate suurest kasvust, ei soovita konkreetseid andmeid siiski avaldada, kirjutab ERR.
Kogu lugu kubiseb erinevate toimetuste inimeste selgitustest, kuid üht asja ei taha keegi tunnistada – kas mitte ajakirjanduse kvaliteet pole langenud?
Ehk siis täpsemalt – kui inimene tellib ajalehe ja maksab selle eest, siis ta tahab ka midagi asjalikku lehekülgedelt leida. Kui aga ajalehte lahti lüües hakkab sealt kohe soppa nirisema, siis ei taha tellija mõne aja pärast seda enam koju tuua lasta – paljud lehed ei kõlba kasutatava nn kriidilehe tõttu enam isegi tulealustuseks.
Mitmeid lehti peetakse traditsiooniliselt ka teatud poliitiliste erakondade sõnumikandjateks – Postimeest on (omanikust hoolimata) peetud Reformierakonna hääletoruks, Eesti Päevalehte sotside “Pravdaks” ning enamikku peavoolumeedia väljaandeid peetakse Jüri Ratase valitsuse vastasteks. Arusaadav siis, et inimesed ei taha erakondlikku propagandat lugeda, eriti kui lehed on keskendunud kellegi sarjamisele.
Õhtulehe fenomen peitub tema kollases suunitluses – olgu uudis milline tahes, peaasi, et see on kõmuline, ja avaldatud see saab. Inimesed armastavad klatši. Kuigi ka Õhtulehes töötab terve seltskond selgelt ideoloogilisi ajakirjanikke.
Paberväljaandeid tellivad peamiselt väljaspool Tallinna elavad inimesed, kellel on kodukandega ikka probleeme ja leht jõuab ka hilja koju. Kui sealt tõesti midagi lugeda pole või toimub ainult ühe poole mõnitamine, loobutakse ka tellimisest.
Nii et kui ajakirjandusväljaanded soovivad tiraaže taas kergitada, siis pole vaja palle ühte väravasse taguda, vaid nagu ütleb ühe lehe reklaamisõnum – tuleb rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Ehk siis tuleb taastada ajakirjanduslik kvaliteet ja sõltumatus.