26.01.2020
Tartu on ajaloolise rahulepingu linn ja peaks oma prioriteedid paigas hoidma. Pilt on illustratiivne.
Tartu volikogu otsustas 23. jaanuaril anda Tartu aukodaniku tiitli sotsiaaldemokraadile Marju Lauristinile, kes on viimastelgi kuudel rahvusriikluse küsimärgi alla seadnud, seevastu rahvusmeelsete jõudude poolt peaaegu 20 korda samale tiitlile esitatud vabadusvõitlejat Mart Niklust pole austuse vääriliseks seni peetud.
“Mart Niklusel puuduvad kunagistest tippkommunistidest vanemad, samuti pole tal aastakümneid kestnud punast minevikku. Seetõttu ta “heade mõtete linna” aukodanikuks ei kõlbagi,” kirjutatakse sotsiaalmeedias. On ka arvamusi, et Lauristini autasustamine on signaal president Kaljulaidi poolt suvel Tartusse soome-ugri kongressile kutsutud Vladimir Putinile.
Kogu see lugu on ülimalt kurioosne, sest juunikommunistide järeltulija Marju Lauristin jätkab oma esivanemate joone ajamist paljudes lehelugudes, nagu näiteks mullu novembris, kui ta ütles, et Põhiseaduse preambulile viitamine olevat rahvuspopulism.
Eesti pole see riik, mida Laulva revolutsiooni ajal oodati – siin on juba pandud sinimustvalgeid pärgi tekstiga “Eesti rahvalt” pronkssõduri juurde ja nüüd lauldakse halleluujat juunikommunistidele, kes ei varjagi oma vaenu rahvusriigi vastu.
Marju Lauristini aukodanikuks mäaramine on kõnekas ka sellel taustal, et Venemaa on alustanud suure infooperatsiooni ajaloo ümberkirjutamiseks Teise maailmasõja osas, rünnates oma käsitluses Poolat ja moonutades 1940. aasta sündmusi Baltikumis.
Sama tähenduslik on ka see, et Tartus on nüüd võimul liberaalid ja vasakpoolsed koos ehk Reformierakond ja sotsid.