Meedia on üles võtnud teema, nagu oleks Isamaa huvitatud president Kaljulaidi teisest ametiajast.
Uutel Uudistel pole aimu, mida mõtleb ja räägib see erakond kulisside taga, kuid soovitada võiks seda, et löödud kaartidega pole mõtet mängu jätkata.
Kersti Kaljulaid on näidanud, et temast pole ühiskonna ühendajat, nagu presidendi institutsioon nõuaks, vaid ta on ehe Eesti lõhestaja, kes on valinud opositsioonileeri, sekkub volituste-üleselt parlamendi ja valitsuse töösse, raiskab riigi raha poliitturismi peale ning on osale ühiskonnast saanud riigipea institutsiooni allakäigu näiteks.
Eestil on üks kogemus president Toomas Hendrik Ilvese näol juba olemas. Kui too oli esimese presidentuuri aegu veel mingilgi moel talutav, siis teine ametiaeg näitas selgelt poliitilist ja moraalset mandumist. Eesti ei pea kaks korda ühe ja sama reha otsa astuma.
Eesti on juba kümmekond aastat väärtuste konflikti olukorras – ühelt poolt pealetungiv globalism, teiselt poolt konservatiivne rahvusriiklik alalhoidlikkus. Sellises olukorras peab president olema tasakaalustav ja lepitav institutsioon.
President Kaljulaidi kohta aga kirjutas Vahur Kersna õigesti: koos presidendiga kaevikus granaate loopimas. Sest euroametnikust presidendiaseaine istub opositsiooni tulepesas ja muudkui põrutab. Nagu reedese otsusega pensionireformi kohta.