01.04.2020
Eesti Vabariigi põhiseaduse olulisust on hakatud kõvasti lahjendama. Pilt on illustratiivne.
Viimastel päevadel on sagenenud rünnakud eriolukorra vastu, kusjuures viidatakse nii põhiseadusele kui ka inimõigustele. Kas ja kui palju loevad need haiglas kriitilises seisus olevatele haigetele?
Alustuseks taas kolmapäevane karm statistika BNS-ilt: Euroopas ületas uue koroonaviiruse surmade arv 30 000 piiri, USA-s ületas koroonaviirusse surnute arv 4000 piiri ja ööpäevaga suri koroonaviirusesse 865 inimest; USA möödus kinnitatud koroonasurmade arvult Hiinast, Suurbritannias suri koroonaviirusesse nakatunud 13-aastane poiss, möödunud ööpäeva jooksul tuvastati Eestis 34 uut koroonaviiruse juhtumit, ja nii edasi.
Riigikohtunik Ivo Pilving aga väidab, et käes on poliitilise otsustamise koht, kui kaua lubatakse inimestele tavaolukorras tagatud õiguste piirangutel kesta, sest viirustõrje hinnale jõuab mingil hetkel kätte põhiseaduslik lagi. Ta rõhutab EPL-is, et lõputu eriolukord ei ole põhiseadusega kooskõlas, sest põhiseadus ei luba häda tõrjumiseks tekitada veel suuremat kahju kui häda ise.
Huvitav on kohtuniku vihje “lõputule” eriolukorrale, kusjuures selle kestvust Eestis mõõdetakse alles nädalatega, see algas 12. märtsil ja ka lõpptähtaeg on 1. mai arvestuses paigas.
Kas häda ise (ennekõike pandeemia) on Eestis juba oma tegelikku karmi palet näidanud? Uued Uudised arvavad, et see aeg on alles ees, nagu ka majanduskriisi tippaeg, ja praegu tagasikäiku anda on veel liiga vara, ammugi veel otsustada, kumb on hetkel suurem, kas häda või meetmetest tekkinud kahju.
Kohtunik aga arvab, et erinevalt sõjast või erakorralisest seisukorrast ei ohusta praegune viirus otseselt riigi eksistentsi, vaba ja demokraatlikku põhikorda ega rahva kestmajäämist. “Küll aga ohustaksid kõiki neid hüvesid liikumis- ja ettevõtlusvabaduse piirangud, kui need kestaksid ülearu kaua. On poliitiline, mitte meditsiiniline otsus, kui suurt hinda ollakse valmis maksma,” lisab ta.
Eesti on koroonaviirusesse suremises nelja ohvriga alles pandeemia algusjärgus, aga juba kostavad nõuded, et eriolukorraga lõpp tehtaks. Ei taheta õppida sellestki, kuidas Itaalias suhtuti algul pärale jõudnud viirusesse minnalaskvalt ning siis järgnes tuhandete ohvritega vikatimäng.
Kas tõesti on Eestis veel liiga vähe surnuid, et kohtunik näeb juba ohtu selles, kui “osa inimesi jäänud ilma liikumisvabadusest ja paljud ka tööst, ning valitsus on hoiatanud lisapiirangute eest, kui kodanikud ei peaks senistele meetmetele kuuletuma”?
Eestis annavad kriisi tagajärjed iga päevaga ennast üha valusamalt tunda, aga me pole veel kuidagi jõudnud sinnamaale, kus meetmed oleksid liiga karmid või haigus juba taandumas. Praegu ei saa kuidagi rääkida eriolukorra leevendamisest, sest meedikute hoiatuse järgi me alles liigume haigestumiste tippaja poole.
Hoiatada ju võib, samuti ka analüüsida, mis juhtub, kui asi läheb ühes või teises suunas, aga kas kohtunik Pilving on nõus võtma vastutust, kui ühiskond lubabki tema soovitusel tagasikäiku anda, ning vikatimees alles asub oma tereriista vibutama?
Põhiseaduse § 16 ütleb: igaühel on õigus elule. See on ka peamine inimõigus. Sellest tulebki lähtuda.
Põhiseadus aga pole raamatuke, kust igale oma pretensioonile “põhiseaduslikku” tuge otsida, nagu see viimasel ajal kombeks on – Põhiseadus on alus, kuid igapäevaelu lisab nüansid.