08.04.2020
Sots Indres Saar ja reformierakondlane Kaja Kallas valitsusvastaseid plaane haudumas
Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud ja Norstati läbiviidud uuringu kohaselt toetab koalitsioonierakondi kokku 48,4 ja opositsioonierakondi 38,1 protsenti Eesti inimestest.
Praeguse valitsuskoalitsiooni toetus pole ametisoleku ajal olnud kordagi nii kõrge ning opositsiooni toetus sama aja jooksul nii madal.
Viimaste tulemuste põhjal toetab Keskerakonda 27,2, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda 15,9 protsenti ja Isamaad 5,3 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.
Opositsioonierakondadest toetab Reformierakonda 30,7 protsenti ja sotse 7,3 protsenti elanikkonnast.
Teadur Martin Mölderi sõnul püsib Reformierakonna edu Keskerakonna ees suuresti veel vanal rasval – eelmise aasta keskpaigaks toimunud hüppe aina kahaneval mõjul.
“Seega isegi siis, kui Keskerakonna ja Reformierakonna toetuste vahe vähenemine on hetkel aeglustumas, on peaministrierakonna strateegiline positsioon, arvestades viimaste kuude arenguid, praegu siiski veel parem kui oma konkurendil,” ütles Mölder.
Küsitlustulemustesse tuleb alati suhtuda eluterve skepsisega, aga antud juhul peegeldab uuring seda, mida poliitikat jälgivad inimesed viimastel nädalatel on tähele pannud.
Isegi kui valitsus on teinud kriisiolukorras apsakaid, reageerinud mõnele asjale liiga aeglaselt, olnud mõnel pool kas liiga liberaalne või liiga radikaalne, näeb rahvas, et suures plaanis on riigijuhid kriisi lahendamisel õigel teel. Erinevalt eelmisest majanduskriisist, mis Reformierakonna ebakompetentse – et mitte öelda inimvaenuliku – poliitika tõttu lõppes ligi 100 000 eestlase välismaale minekuga, tegeleb praegune valitsus sellega, et võimalikult paljudele inimestele ja ettevõtetele appi tulla.
Samuti saavad inimesed saavad aru, et praegu tervishoiu- ja majanduskriisi juhtimine ei ole “jalutuskäik pargis” – väga suures hädas on Eestist tunduvalt suuremad, kogenenumad ja rikkamad riigid. Eesti väiksus ja südikus võib anda siin eelise, kuivõrd suudame kiiremini ebameeldivate olukordadega kohaneda ja reageerida.
Opositsioonierakondade kahanev toetus on veelgi ootuspärasem. Nii nagu Kreml kasutab koroonakriisi ära NATO mustamiseks, pole ka Reformierakond ja sotsid kriisi ajal lõpetanud metoodilist riigi vastu töötamist, mis seisneb valitsuse mis tahes ideede või sammude mustamises.
Kui valitsus ütleb A, siis leiab opositsioon, et ei tohi teha A-d, vaid peab tegema B-d. Kui valitsus ütleb B, siis – üllatus-üllatus! – leiab opositsioon, et tegema peaks hoopis A-d. See vastandamise taktika näitab, et tegelikult pole Reformierakonnal ja sotsidel mingit selget või paremat plaani, kogu nende tegevus on tühipaljas näitemäng: olla põhimõtteliselt vastu kõigele, mida teevad nende konkurendid.
Nagu avaliku arvamuse küsitlused näitavad, näeb üha enam inimesi nende näitemängu läbi. Reformierakonda on läbi aegade toetanud inimesed, kes poliitikat tähelepanelikult ei jälgi ja keda huvitavad rohkem poliitikute või nende kaasade kleidid vabariigi aastapäeva vastuvõtul ja naisteajakirjade kaantel. Õnneks on isegi Reformierakonna kummardajate seas üha enam neid, kel hakkavad silmad avanema.
Kui praegune kriis eraldab Eesti poliitikas terad sõkaldest, siis pole see kriis raisku läinud.
UU