Mida ühiskond pole veel tajunud – eriolukorra kehtestas pandeemia, mitte valitsus

Meediakajastustest torkab silma see, kuidas eriolukorrast tingitud piirangute tagajärjed aetakse valitsuse või teatud kindlate inimeste kaela – nemad tegid küll otsuseid, aga olukorra dikteeris ikkagi Covid-19.

Selle üle võib mõistagi vaielda, kas üks või teine meede oli õige, ja kuidas saanuks asju valutumalt ajada, kuid kogu sündmuse taga on ikka üle hulga aja kogu maailma tabanud pandeemia. See, et surmahaigus ajas inimkonna paanikasse ja pani erimeetmeid kehtestama (seejuures õigustatult), on tegelikult paratamatus.

Ajakirjanduses (eriti Delfis) on palju lugusid sellest, kuidas näiteks artistid oma sisetulekutest ilma jäid, kuidas näitlejad istuvad kodus ja põlgavad muud võimalused elatist teenida ära, ja nii edasi. Enamikul lugudest kergelt süüdistav mekk man – see kuradi Stenbocki maja!

Ei, süüdi pole Stenbocki maja, vaid Wuhan. Kui valitsushoone asukad ongi süüdi, siis üle- või alareageeringutes, aga mitte pandeemiast tingitud hädadest.

Ometigi kirjutavad nii ettevõtjad, poliitikud, ajakirjanikud, vaatlejad kui ka tavainimesed arvamusi, nagu oleks kogu see eriolukordade ja piirangute taak võimulolijate süü. Ei olnud. Ja igalühel on olnud alternatiiv vene ruleti näol – haigestuda ja vaadata, kas jääb ellu või mitte.

Süüdistajatel tundub puudu jäävat objektist, kelle kaela viha valada – see Covid-19 on kuidagi nähtamatu, teda ei saa kätte, ei saa virutada, ei saa kohtusse kaevata ja kahjunõudeid esitada, selleks peab leidma inimese.

Sama rumalad on süüdistused selles, kuidas eriolukord kellegi inimõigusi rikub – kui on ekstreemne olukord, saabki seda vaid ekstreemsete abinõudega ületada, ja siis rikutakse alati inimeste õigusi, see on paratamatus.

Ainus asi, mida inimkond teha saab, on jälgida, et meetmed ei ole proportsioonidest väljas ehk piirangud ülearused. Praegu aga kõmiseb liberaalne maailm süüdistustest inimõiguste rikkumises. Inimõigus on ka õigus elule, ja seda õigust paljud piirangud kaitsevadki.

Pandeemiast hullem võib olla vaid sõda, näiteks selline, nagu Süürias, kus surm ongi otseselt teise inimese kaela saadetud. Ega sealgi süüdlast naljalt kohtu ette too, kui, siis vaid pärast sõda – sõja ajal saab kohtuotsuse teha sihiku kaudu.

Sõda aga ongi tulistamine inimõiguste pihta. Seepärast mõjus naiivsena ÜRO peasekretäri üleskutse peatada pandeemia ajaks sõjad, et tsiviilelanikkonda kaitsta.

Kui meiegi peaks agressiooni ohvriks langema, tulevad veelgi karmimad otsused ja siis tahaks küll näha, kuidas opositsioon nõuab Riigikogule suuremat õigust otsustada, kas Kagu-Eestisse saata üks või kaks pataljoni.

Pandeemia aga on inimkonnale (kas omal süül või muul põhjusel) kaela sadanud paratamatus, mida me saame ainult neutraliseerida ja tõrjuda. Meie otsustada on ainult vahendid, kuidas seda teha – meie otsustada pole see, kas pandeemia tuleb või mitte.

Sellest tuleks ka lähtuda, enne kui kedagi süüdistada sellisel toonil, nagu oleks surmavikati vuhisemise tagajärgede leevendamine kuritegu.