27.05.2020
Sõnavabadus kas on või ei ole – kui seda jagatakse kaaluga, on oht demokraatiale juba väga suur. Pilt on illustratiivne.
Pärast seda, kui Delfi sai Facebookis tsensoriõigused, on paljusid postitajaid tabanud halvad üllatused – keegi “kompetentne” on nende arvamusavaldused kahtlasteks tembeldanud. Lohutuseks (kuigi kehvaks) – “glavlit” on jõudnud isegi Valge Maja raudsesse haardesse võtta.
USA suhtlusvõrgustik Twitter liigitas teisipäeval esmakordselt eksitavaks kaks president Donald Trumpi postitust. Trump on tuntud oma emotsionaalsete säutsude poolest, kuid maailma võimsaima riigi liidri tsenseerimine paneb küsima: kes on ülemaailmselt nii tugev tõe ja vale üle otsustaja? Ja mil moel on siin enam tegu sõnavabaduse ja demokraatiaga?
ERR vahendab: “Suured sotsiaalmeediaettevõtted nagu Facebook ja Google, aga ka Twitter on vastavalt vajadusele end esitanud neutraalsete platvormidena kolmandate osapoolte sisule, kuhu nad ajakirjandusväljaannete viisil ei sekku, kuid samas on iga aastaga asunud järjest enam ilmuvat sisu toimetama ja valima.”
ERR-i uudisest selgub isegi, et “Paljud USA suured meediaettevõtted on Hiina turul tegutsemiseks teinud kompromisse kommunistliku diktatuuri nõudmistega” – jutt on Youtubes kommunistlikku Hiinat kritiseerinud tehnoloogiaettevõtja Palmer Luckey postituste eemaldamisest.
Muidugi väidavad tsenseerijad, et nad võitlevad vihakõnede ja libauudistega, aga kes seab piirid? Kui inimene väidab postituses, et tema arvates on koroonaviirus teadlikult valla päästetud, siis on see tema arvamus. Kui tsenseerija leiab, et see on eksitav, siis on inimeselt juba võetud õigus oma arvamusele.
Kui inimene ütleb, et ta ei taha migrante oma kodumaale ja tahab elada oma rahva keskel, siis on see tema soov, mille väljendamiseks on tal demokraatlikus riigis õigus. Selle arvamuse vihakõneks tembeldamine on ilmselgelt demokraatia-vastane.
Juba loogiliselt mõeldes on võimatu see, et paar inimest tsenseerimispuldis on kõigis küsimustes sedavõrd kompetentsed, et võivad otsustada, kellel on õigus ja kellel mitte.
Näiteks koroonateemal vaidlevad isegi asjatundjad selle üle, kas karjaimmuunsus töötaks – internetis aga saavad sellesisuliste postituste üle otsustamiseks õiguse täiesti valdkonna-välised inimesed. Kuidas ka ei vaataks, tegu on ehtsa tsensuuri ja sõnavabaduse piiramisega.
Kui inimene ei saa enam oma arvamust väljendada, siis ongi see sõnavabaduse piiramine, nimetagem neid asju kuidas tahes. Mistahes reeglid vähendavad alati sõnavabadust, ja kui need on ka hädavajalikud, peavad need avaldama üldisele vabadusfoonile minimaalset mõju – praegu aga keeratakse kruvisid aina kõvemini kinni.
Sama on ka riikliku suveräänsusega – isegi kui keegi väidab, et Eesti annab vabatahtlikult osa võimust Brüsselile, on lõpptulemuseks ju ikkagi see, et mitte meie ei otsusta oma saatuse üle, vaid keegi teine.
Sõnavabadust mistahes põhjenduse alusel piirates või käest andes jääbki maailm ilma õigusest oma arvamust välja öelda. Mille poolest siis erineb Lääne “demokraatia” Hiina omast?
Tundub, et islamiäärmuslased said Charlie Hebdos oma tahtmise – läänemaailm sätib endale suukorvi pähe, lohutades, et hingata ju ikka veel saab.
UU