29.06.2020
EKRE volikogu
Ajakirjanike valikuline mälu, õigemini poolevalik, aga võimalik, et ka rumalus, paistavad sageli kaugele silma. Pärast seda, kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme tegi teatavaks otsuse enam mitte erakonna esimeheks kandideerida, tekkis üldiselt ekrevastasel meedial hetkeline šokiseisund, et mida see nüüd siis tähendab. Seejärel tekksiid mõned analüütikud (loe: targutajad), kes ülesid end juba ammu teadvat, et nii see läheb. Edasi aga hakati lootma ja kartma, kuhupoole rahvuskonservatiivid nüüd lähevad, kuigi avalikkusele anti oma ambitsioonidest ja eesmärkidest üheselt selge sõnaga teada.
Ometi on ju nad kõik ootuses, et äkki EKRE muutub mugavamaks partneriks või vastaseks, et kõik saaks omaette oma asja kalla rahulikult edasi nokitseda, nagu tehti seda stagneerunult juba ammu enne EKRE poliitikasse tulekut. Hetkelise ärevushäire üle elatud, saadi aga aru, et armu ei anta, pigem vastupidi.
Üks nüanss kerkis kogu sellest analüüsist veel esile. Mõni „ekspert“ mõistab justkui hukka võimaluse, et Mart Helme asemel võib saada erakonna esimeheks tema poeg Martin Helme.
End rahvuslikuks väljaandeks pidav Postimees on oma peatoimetaja puhkuse ajal pannud näiteks oma juhtkirja pealkirjaks „EKRE jätkab pereteatrina“. Selle halvustava tonaalsuse juures jääb aga Postimehe ja teistel samal teemal liugu laskvatel „analüütikutel“ märkamata, et näiteks Reformierakonnas andis isa Siim ohjad üle tütrele Kaja Kallasele, kes tõsi küll, ei oska antud võimalustega suurt midagi peale hakata, kuigi isa üritab kõrvalt kuis jaksab.
EKRE puhul seda probleemi pole, sest Mart ja Martin Helme on tegutsenud kõik need aastad üksmeelse, tugeva ja võrdväärse tandemina, kus, nagu Mart Helme ütles, on poliitikuna tugevamad küljed Martinil, ideoloogilise strateegina on kõva käsi aga tema.
Lisaks sellele on Martin Helme saanud rahandusministrina kiidusõnu sõna otseses mõttes nii vasakult kui ka paremalt, nii sõprade kui ka vaenlaste hulgast.
UU