05.07.2020
Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid taaselustavad NLKP tööjõu- ja rahvuspoliitika.
Kuigi opositsioon ehk Reformierakond ja sotsid distantseerivad sõnades ennast isegi EL-i ja NATO-sse kuuluvast Ida-Euroopast, jätkavad nad tegudes nii slaavi sisserände soodustamist endisest Nõukogude Liidust kui ka sealtmailt pärit tööjõuga ülalhoitava majandusmudeli kaitsmist – seega jätkavad nad õigusjärgsuse korras NLKP algatatatud Baltikumi slaavi tööjõuga uputamise poliitikat.
Nimelt kutsus opositsioon esmaspäevaks kokku Riigikogu istungi, et anda seadusmuudatusega hingetõmbeaega neile, kes ei orienteeru mitte Euroopa Liidu tööjõu- ja majandusturule, vaid jätkavad “vanal heal kombel” kadunud Nõukogude Liidu liiduvabariikidele lootmist. Ei mingit eurolojaalsust – sealt ju orjatööjõudu ei saa, EL on kehtestanud töötajatele inimlike tingimuste nõude.
Seda opositsiooni poliitikat kinnitab see kisa, mis läks lahti siis, kui EKRE kongressil räägiti Eestis hoogustuvast venestumisest ja võimu üleminekust eestimeelsetelt venemeelsetele. Ka sotsiaalminister Tanel Kiik hurjutas seepeale rahvuskonservatiive, nõudes neilt rahvuste võrdse kohtlemise nõudest kinnipidamist.
Kui (süüdistavaks) jutuks tulevad rahvustevahelise vaenu õhutamine, sallimatus ja vihakõned, siis võib alati kindel olla, et EKRE on millelegi niiöelda kümnesse tabanud. Meil on Ida-Virumaa, kus lahkuvad viimasedki eestlased; meil on Tallinn, kus keeleruum on mattumas vene keelde; meil on vene poliitikud, kelles on eestimeelne ehk ainult nimi (Yana Toom, Kristina Kallas, ka Mihhail Kõlvart, kes on küll tubli linnapea, aga eestluse tulevik on talle nagu hane selga vesi); meil on Maxima poed, kus umbkeelne müüja eirab külmade kalasilmadega eestikeelset juttu; meil on avalik ruum, milles tunneb eestlane ennast, nagu Moskva Gorki pargis, ja nii edasi.
Kõik see on reaalsus, aga ainult EKRE räägib veel sellest – kongressil öeldi välja seegi, et kõik teised erakonnad on alla andnud ja loobunud eestluse kaitsmisest. Kongressil kõlanu polnud mitte vihaõhutus, vaid hingekarje – Eesti venestub ja esmaspäeval tahavad RE koos sotsidega seda veelkord ukrainlastele rohelise tulega vilgutades üle õnnistada.
Miks suleb kogu Eesti poliitiline maastik silmad selle ees, et me kaotame oma rahvusriiki nii Idast kui Läänest tulijatele? Meil on oma Ida-Virumaa niiöelda käega katsuda, me teame, et Udmurtias, Marimaal, Mordvas, Komis ja teistes Venemaa soome-ugri vabariikides on pealinnad ja võimuruum venekeelsed ning põlisrahvad oma keele ja kultuuriga surutud maakolgastesse – kas tõesti usub keegi, et meil nii ei lähe, eriti veel BNS-i uudise taustal, et Eestis on ukrainlaste arv viimase kümne aastaga kahekordistunud?
Selle taustal kõlab üliõigena Mart Helme hoiatus Jüri Ratasele: kas too (ja teised Eesti poliitikud) loodavad tõesti, et venestunud ja neegristunud tuleviku-Eestis on neil poliitikas veel kohta? Ei, sest seal on ees “naši”. Või omad Sadiq Khanid.
Eesti on ainus koht maailmas, kus saab eesti keeles veel rääkida ja asju ajada, aga me kaotame seda ruumi nii vene- kui inglisekeelsetele. Vene kogukonnal on selja taga terve suur Venemaa siinsamas Peipsi ja Narva jõe taga, neil on ühine Suur isamaasõda ja Aljoša, nende poliitikud on internatsionalistidest muutumas euroföderalistideks, eestlaste liberaalne osa aga annab igas asjas neile järele, isegi maasikapõldudel.
Kaua me nii rahvusena vastu peame? Kaua me veel suleme silmad klappidega ja teeme näo, nagu ei võtaks venemeelsus siin võimust, nagu ei kaoks eesti keel omaenda maal üha enam juhtpositsioonilt (kus on tema koht) ja nagu oleksime me kõik üks Kaljulaidi suur ühine pere?
Kõigile, kes esmaspäeval ukrainlaste siiatoomist toetama hakkavad, tasub üle korrata – see, mida te teete, pole isegi mitte euroopalik, sest nii ei hoita EL-i ühist majandusruumi. See on Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei slaavlaste laialipaigutamisele orienteeritud rahvuspoliitika jätkamine Euroopa Liidus – see, mis Kremlil ei õnnestunud 50 aastaga, saab teoks Reformierakonna ja sotside kätega.
Ka Saksamaa veab võõrtööjõudu hooajatöödele, kuid seda liidusiseselt, Rumeeniast, Poolast ja Bulgaariast – Eesti ja Soome aga EL-i ei aita, vaid toovad tööorje endisest Nõukogude Liidust. Kus on teie eurolojaalsus, Kaja Kallas ja Indrek Saar?
Kas keegi kahtleb veel, et ainus eestluse kandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes ütleb ainsana kindla “EI” kõigile protsessidele, mis toovad Eestisse juurde võõraid ja vähendavad eestlaste osatähtsust? Sest kõik teised erakonnad ütlevad ju “jah” neegritele, moslemitele, ukrainlastele, venelastele – kui meie rahvuskorter saab võõraid täis, pole see enam meie kodu, vaid globalistlik ühikas!
Me toetame ukrainlasi Krimmi ja Donbassi küsimuses, aga kui neid hakkab siia nii palju saabuma, et nendega kaasnev venekeelne keskkond hakkab meid ahistama, siis pole nad enam teretulnud. Nagu venelasedki, kes on meie head naabrid seni, kuni nad siin oblastit looma ei hakka.