26.09.2020
Euroopa Liidust on saanud NSV Liidu reinkarnatsioon.
Euroopa Komisjoni siseasjade voliniku Ylva Johanssoni räige migratsiooni ülistav kõne paneb kõvasti kahtlema Euroopa Liidu mõttekuses.
Me teame, et britid saatsid EL-i pikalt, aga kes eestlastest on mõelnud, et jõukamad Norra ja Šveits on Euroopa Liidust üldse eemale jäänud ja Island loobus liikmeks kandideerimast, ning seitse liikmesriiki ei kuulu euroalasse, vaid hoiavad oma valuutat?
EL-i tahavad tulla vaesed riigid ning seda tahavad hoida need riigid, kes lõikavad sealt puhast kasu – näiteks Saksamaa, kellele Lõuna-Euroopa on üks suur lüpsilehm. Paraku ei pea vist keegi erilist arvestust, mis ajast kaob ühel “keskmikul” mõte ja vajadus EL-i kuuluda.
Britid ei põgenenud EL-ist uisapäi, vaid nad arvestasid välja, et kütavad ainult ühiskassasse, sealt tulev kasu on väike, kammitsaid tõmmatakse üha koomale, ja nad otsustasid oma teed minna – üks riik leidis, et see liit ei ole enam kasulik, vaid pärssiv.
EL-i rahvad elavad vanas müüdis, et selles liidus on kasulik olla. Mõnevõrra ongi, eriti neile, kes jõukust otsivad, aga kõik see, mille nimel kunagi ühtseks Euroopaks ühineti, kaob kiiresti. Julgeolekutagatis EL küll pole.
Euroopa Liit ei ole eriti demokraatlik, tegu on väga kaudse demokraatiaga – neid institutsioone, kes ühendust tegelikult valitsevad ja juhivad, ei valita, vaid need määratakse. Rahvaesindusel ehk europarlamendil on vähe võimu ja väikeriikide saadikutel eriti.
Samas muutub Euroopa liit aina totalitaarsemaks, sarnanedes üha enam NSV Liidule. Ka NLiidust tohtis välja astuda – aga seda vaid sõnades. Sarnasust endise Nõukogude impeeriumiga näitab Brexit, kus Suurbritannia takistamiseks ja karistamiseks tehti ja tehakse kõik võimalik. Isepäiseid riike nagu Ungari ja Poola karistatakse karmilt.
EL üritab impeeriumi sarnaselt koondada enda kätte kõik olulise – hetkel proovitakse enda kätte saada rahandus- ja maksu-, ning kaitse- ja välispoliitika. Brüssel surub liikmesriikidele peale rändepakti koos migrantidega, liberaalseid “euroopalikke väärtusi” ja muud ebatraditsioonilist, neomarksistlikult “progressiivset”.
Samas on EL kriisides ennast nõrga ja otsustusvõimetuna näidanud – nii Venemaa vastu Krimmi ja Donbassi sündmuste ajal kui kui ka majanduslikult koroonakriisi saabudes. See liit ei paista enam elujõulisena ja katsed ennast näidata näivad pigem viimaste tõmblustena.
Euroopa Liit ei tundu enam ainsa võimalusena. Kuivõrd maailma mastaabis kaotab ta positsiooni, võivad elujõulised olla hoopis väiksemad “Euroopa liidud”, näiteks Ida- ja Kesk-Euroopa, või ka Lõuna-Euroopa, kui ta vabaneb Saksamaa-sõltuvusest. Sõjaliselt saab endiselt toetuda NATO-le, kuhu kuulub ka EL-i väliseid riike.
Kui Euroopa Liit ei suuda ennast suveräänsete ja võrdsete riikide liiduna hoida, tuleb ette võtta põhjalikud reformid, et lõpetada selle muutumine Nõukogude liiduks.