26.11.2020
Sotsidest on saanud poliitiline äpardus.
Täna on kodanikupäev. See lõpetab aastaringi, mis kulges loosungi all: „Kodanik võtab vastutuse.”. Selle mõtte loogiliseks eelduseks on, et kodanik seni ei teadnud oma vastutust ega vastutusega seonduvalt ka oma kohustust.
Riigi põhiseaduse teine peatükk on samuti üsna kitsi kodanikule vastutuse/kohustuse väljajagamistel. Peatüki „Põhiõigused, vabadused ja kohustused” 48st paragrahvist vaid üks (eelviimane) esitab selgesõnaliselt kodaniku kohustuse ning sellega seonduva õiguse ja ka vastutuse.
Minu tänase kodanikupäeva küsimus on tingitud just sellest ainsast paragrahvist. EV Põhiseaduse Assamblee 5nda toimkonna esimees, VII, VIII ja IX riigikogu liige Enn Tarto on põhiseaduse juubelikogumikus hiljem meenutanud: „Olen tähele pannud, et § 54 on üks Eesti vaenlaste vihatumaid paragrahve – ikka loodetakse aastate 1939 ja 1940 kordumist. Vastupanust loobunud rahvast on ju nii mõnus küüditada, arreteerida, tappa, mõnitada.”.
Ta ütles seda 2001. aasta 5. septembril.
Huvitav, kas ja kuidas kordaks vabadusvõitlejana tuntud Enn Tarto oma tollast tähelepanekut aasta pärast, st meie põhiseaduse 30. aastapäeva auks?
Hiljaaegu sattusin Eesti Juudi Muuseumis kataloogi sirvides järgmisele kodanikuvandele: „Eesti Wabariigi kodanikuna tõotan ja wannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule wabariigile ja tema seaduslikule walitsusele ning tõrkumata täita kõiki wabariigis makswaid seadusi, määrusi ja oma kodanikukohuseid, teades, et wastasel korral seadus mind karistusega ähwardab” .
Vandetekstile järgneb ustavust vandunu allkiri ja sellele omakorda tunnistajate allkirjad.
Miks see dokument küsimuse tekitas? Meie vabariigi esimene põhiseadus (1920 – 1934) sellist ja ka muud ustavuskohustust oma kodanikule ei esitanud.
„Eesti kodanikkude põhiõigustest” § 21-s annab ta küll rahvustele õiguse autonoomiaks, kuid ei esita nõuet riigile kirjaliku ustavusvande andmiseks. Edasiste päringutega soovitas muuseum pöörduda õigusajaloolaste poole.
Teen seda siin. Kodanikupäeval. Meie põhiseadusliku korra järgi (alates esimesest põhiseadusest – 1920 a) vandus esimesena Eesti Vabariigile ustavust riigivanemana tööle asudes kodanik Konstantin Päts. Enne seda oli ta pidulikult ära kuulanud Toompea lossi lahtiste akende ees seistes Harjumäelt lastud 21 aupauku ja lossiplatsil kõlanud riigihümni. Kõik see toimus 23. jaanuari viimasel öötunnil 1934. aastal, kui see kodanik frakis teatas:
“Mina, Konstantin Päts, rahva tahtel asudes riigivanema kohuste täitmisele, pühalikult tõotan ustavalt kaitsta Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult teostada minule usaldatud volitusi ning nende volituste ulatuses kõigi oma võimistega ja parema arusaamisega töötada Eesti riigi ja rahva kasuks.” Millise põhiseadusliku korra järgi vandus Eesti Vabariigile ustavust kodanik, kes kirjutas alla tekstile, mis täna nähtav Eesti Juudi Muuseumis?
Kodaniku ustavusvandega jätkati alles pikkade aastakümnete järel 30. septembril 1992, mil Toompeal andsid kõik 101 riigikogu liiget allkirja ustavusvandele: „Asudes täitma oma kohustusi riigikogu liikmena riigikogu VII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale”.
Ja ühena juba EV Riigikogu XIVst koosseisust andis sama vande ka SDE tänase fraktsiooni esimees Indrek Saar. Ta on hiljaaegu teatanud meie avalikkuse ees ”Sotsiaaldemokraatlik Erakond kasutab parlamendierakonnana kindlasti kõiki vahendeid selleks, et panna riigikogus seisma rahvahääletuse korraldamise otsus. Esitame eelnõule sedavõrd palju parandusettepanekuid, et selle menetlemine jääks pikalt venima, mis sunniks eelnõu riiulisse panema ja küsitluse ära jätma.”
Kas riigikogu liige Indrek Saar murrab oma ustavusvannet rahvale kui „paneb riigikogus seisma rahvahääletuse korraldamise otsuse” ja sellega astub avalikult vastu meie kõrgeimale riigiorganile – rahvale – ja tema põhiseaduslikule õigusele korraldada riigielu juhtimist (Vt PS §56)?
Silvia Muru Ida Virumaalt