28.10.2021
Klantspilt hooldekodudest.
“Hiljuti rääkis üks naisterahvas mulle pikalt oma elust, mis mind sügavalt liigutas ja puudutas. Tiina (nimi muudetud) töötab vanadekodus hooldajana. Tema õiget nime ja töökohta ei tohi mainida, sest naine on allkirjastanud töölepingu, kus muuhulgas on märgitud, et kõik, mis puudutab asutusesisest infot, on konfidentsiaalne. Seda klauslit rikkudes võib tööandja töötajalt kinni pidada kahe kuu töötasu ja kaevata kohtusse.
Tiina oleks hea meelega Vabaduse väljakul toimuvale sundvaktsineerimise, ja mis seal salata, ka valitsuse-vastasele meeleavaldusele läinud, aga paraku lõpetas ta 24-tunnise vahetuse laupäeva hommikul ning oli surmväsinud dementsete vanuritega rassimisest ja kähmlemisest, kes karjuvad, kui neid pesed või puhastad.
Aga kell 12.00. lülitas ta arvuti sisse ja hakkas Facebooki Objektiivi portaalis meeleavaldajatele omal kombel kaasa elama. Juba alguslaulu, Tõnis Mägi „Koit” ajal puhkes ta meeleliigutusest nutma, sest Tõnis Mägi on keskealise naise lemmik alates ajast, mil laulja laulis „Laulu verelilledest”, „Pimedale muusikule” ja „Las jääda ükski mets lindude jaoks alles…”
Positiivselt šokeeris Tiinat kirjanik Sven Sildniku emotsionaalne etteaste, et „kui lõust ilmub kusagile ekraanile või ajalehte, siis ärge uskuge teda, see raibe valetab”. Ja Kaja Kallas ilmuski suurele ekraanile, kõneledes arusaamatut, vastuolulist ja verbaalselt andetut juttu.
Tiinat hämmastab, kuidas küll selline hädine nähvits suutis oma suure isa selja tagant välja pugeda ja vana Siim Kallase niimoodi ära peedistada, et kõigepealt pani issi tütrekese Reformierakonna esimeheks ja siis juba peaministriks.
Pole ka Tiina asi kellegi riietust arvustada, sest tema peab enamuse oma garderoobist second-hand poodidest soetama. Tookord aga, kui Mart Helme ütles Riigikogu saalis Kaja Kallasele, et peaministri kostüümi nööbid meenutavad tema koera silmasid, naeris Tiina südamest tabava tögamise üle, mitte ei tundnud kadedust, et Helme peni silmadele sarnanev peaministri ihu kattev hilp maksab roppu raha, tsirka kolm-neli Tiina kuupalka.
Eriti nördinud on Tiina aga meeleavalduse kajastamise pärast nn peavoolumeedias, kus mõnitati ja hurjutati tuhandeid inimesi, nimetades neid antivakseriteks, lamemaalasteks ning üritust koguni satanistide kogunemiseks. Ja Tõnis Mägi, Inimese suure algustähega tühistamise kampaania on ületanud igasugused piirid. Selle peale tahaks karjuda nagu Sildnik: „Lurjused!”
Tiina pole vaktsiinivastane nagu paljud meeleavaldusest osavõtnudki mitmes kõnes rõhutasid. Küll aga on ta sunniviisilise süstimise vastu. Naine rääkis, kuidas tänavuse aasta alguses, mil hakati vaktsineerima nn eesliinitöötajaid, oli ka tema esimeste hulgas, kes õla alla pani. Tookord oli tal uhke tunne, et tema, tavaline sitarookija, kuulub samuti nende väheste väljavalitute hulka.
Esimese süsti sai ta veebruari alguses, teise kahe nädala pärast. Samuti vaktsineeriti kiiresti peaaegu kõik hooldekodu elanikud. Märtsis aga puhkes koroonapandeemia. Kes nakkuse majja tõi, pole tänaseni teada, küll aga vastu vabariigi valitsuse tungivat soovitust mitte võtta vastu uusi kliente, oli ühel päeval uus tädike platsis. Raha ju ei haise ja iga klient on „rahalaev” hooldekodu omanikele. Kiirtest, mis mutile kohapeal tehti, oli negatiivne, kuigi ta köhis hirmsasti. Eriti ebameeldiv oli see, et ta haaras kahe käega hooldajal näost kinni ajal, kui tal oli tarvis mähet vahetada või potile aidata.
Kuna peale tolle mutikese hakkasid ka teised kliendid riburada köhima ja hingeldama, tegi juhtkond kiirteste edasi ja selgus, et pea 10 klienti, kes olid vaktsineeritud, põdesid samuti koroonat. Kiiresti sätiti hoone tagumisse ossa isolaaator.
Tiina riietas end kaitseülikonda, kui läks koroonatsooni klientidele sööki viima või mähkmeid vahetama. Naine ei tahtnud sellest jubedast ajast palju rääkida, aga üks vähki põdev tore memm veeretas ennast kord öösel voodist välja ja lamas maas nagu sült ega nõustunud sängi tagasi minema. Tiinal ei jäänudki muud üle, kui katta ta tekiga ja panna padi pea alla, sest üksi õhtul tsoonis töötades polnud kedagi appi kutsuda. Hommikuks oli mutike surnud.
Üks vastik dementne vanamees aga, kes lasi alla, ei lasknud endaga rahulikult toimetada, vaid muutus agressiivseks ning torkas kord Tiinale sõrmega silma. Ei läinudki kaua aega mööda, kui ka sel vanamehel koroonaviirus diagnoositi. Tiinal aga hakkas vasak silm hirmsasti punetama ja valutama. Mõne aja pärast tuli ka väike nohu. Peale tema olid veel mitu töötajat tõbised-tatised.
Lõpuks võttis juhtkond aru pähe ja kutsus kohale Synlabi labori testijad. Selgus kurb tõsiasi, et pooled vaktsineeritud patsiendid ja töötajad olid nakatunud koroonasse.
Kui Terviseamet Tiinale helistas, et tema test on positiivne, ei suutnud naine seda uskuda, kuna ajalehtedes ja meedias pasundas dr. Popov pidevalt, et neil, kes vakstineeritud, on tõenäosus haigestuda imeväike, elik 93% vaktsineeritutest ei jää mitte kunagi haigeks, selliseid juhtumeid Eestis polevatki. Aga märtsis 2021 olid just nende hooldekodus pooled vaktsineeritud töötajad ja kliendid nakatunud, kuid see fakt vaikiti avalikkuse ees maha. Propaganda ja ajupesu oli käima löödud ja mitte keegi ei tohtinud väita, isegi mitte iitsatada, et ehk need paljukiidetud vaktsiinid polegi nii tõhusad kui lubati. Ja see tõsiasi on tänaseks ka selgunud.
Tiina rääkis ka sellest, kuidas nende hooldekodus KOV-i valimised toimusid. Majas sebisid ringi kaks naist arvutitega ja näitasid klientidele, kes enamasti on dementsed või Alzheimeri tõvega, numbreid. Kui poolpidune peast sassis vanamees või vanamutt nõustus, et see number talle meeldib, pandigi tema ID-kaart lugejasse ning totu oli oma kodanikukohust täitnud ja E-hääletanud. Isegi eelpoolkirjaldatud vanamehele tuli, üllatus, üllatus, postiga valijakaart. Kui Tiina mainis, et kuidas see mees, kes oma nimegi ei mäleta, nüüd valima hakkab, vastas juhataja, et pole viga, meie aitame. Vot niimoodi on lood selle e-hääletamisega. Mitte midagi aga teha ei saa ega tohi. Kui iitsatad, võid kohtu alla sattuda ja mitme kuu palgast ilma jääda. Pole ime, et Reformierakond pidevalt valimisi võidab ja kallaskajakad valitsema potsatavad.
Sellise loo rääkis mulle üks lihtne naine, kes töötab vanadekodus hooldajana. Et lugejale ei jääks muljet, justkui tegemist oleks kibestunud ja tigeda „parim enne möödas” vananeva naisega, kuna Tiina emotsionaalne jutt oli pikitud väikeste roppustega, siis tegelikult peitus kareda koore all soe süda ja abistav ning kaastundlik loomus. Teisiti ei saakski ta sellist rasket tööd teha, mida naljatades sitarookimiseks nimetab. Kaja Kallase sugune peen daam aga, kes teeb rahvale pakasuuhat, sõites Toompeale tööle jalgrattaga, mida „jälitab” ihukaitsjaid täis kurbade silmadega mersu, kuseks verd, kui peaks ühe päevagi sanitari ametit pidama.
Tiina rõhutas, et mitte keegi meist ei tea mitte kunagi ette, mis juhtub siis, kui sind tabab näiteks insult ning oledki abituna voodis. Ja teed ennast seda ja teist täis, kui parafraseerida Ernest Hemingway „Kellele lüüakse hingekella”. Kui poleks Tiina-suguseid madalapalgalisi hooldajaid, sureksid nad abita jäädes palju rutem kui tapab koroona.”
Ü. K. (autor on toimetusele teada)