Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Valik 2023: terve mõistus või sõge ideoloogiline fanatism

-
27.02.2023
on selge, kust on pärit Maris Lauri soov iga hinna eest vaenukõneseadus kehtestada.
© UU

22. septembril 2022 leidis Facebookis aset täiemõõduline ideoloogiline laupkokkupõrge, kus vastamisi olid ühelt poolt siinkirjutaja ning teiselt poolt tema üks praegustest vastastest just Mustamäel ja Nõmmel – Maris Lauri (Reformierakond), kelle “seinal” see lahing toimuski. Kuna selle lahingu olemus on ka äsjaalanud valimisnädalale tooniandev, tasuks seda kindlasti meenutada.

Esmalt üks tsitaat Maris Lauri postitusest. Tervet postitust pole mõtet ära tuuagi, sest me teame niigi, mida ta rahvuskonservatiivide kohta kirjutab. Ent seda osa tasuks küll ära märkida, sest see on ju väga iseloomulik kogu oma alusetus paranoilisuses:

“Kui  EKREIKE oleks jätkanud, oleks Eesti olnud Orbani paadis ja nõudnud sanktsioonide mitte kehtestamist, oleks pannud Ukrainast põgenejatele piirid kinni, oleks Putinit ja rašiste kummardanud. Ukraina seljatagune oleks olnud nõrgem ja võib-olla oleksid ka sõja tulemused senisest halvemad.”

Selle peale sai postitatud kommentaar, kus oli viide mu artiklile. Tolles artiklis oli juttu rahvusvahelise liberaalse frondi aastakümneid aetud poliitikast Eesti jt. teiste punaokupatsiooni all kannatanud maade suhtes, mille eesmärgiks oli meid sundkorras Venemaa suhtes “sallivaks” muuta.

Pole raske ära arvata, et see kommentaar kadus sealt väga kiiresti. Seega ei jäänud muud üle, kui lisada uus kommentaar, kus oli artikli sisu lühemalt kokku võetud:

“Kuna mu artikli viide kadus siit miskipärast ära, siis meenutan kõigile, et just Reformierakond koos Keskerakonna ja sotsidega ongi need TÕELISED putinismi maaletoojad. See käib nii majanduse (rahvusliku majanduse arendamisega mittetegelemine ja selle asemel keskendumine hõlptulu enda taskusse kühveldamisele) kui muu kohta.

Sest kui oleks vähegi tahet olnud, oleks juba ammu-ammu mindud üle eestikeelsele (ja ka eesti m e e l s e l e ) haridusele, laiali lammutatud arengupidur nimega „vene maailm“ ja üldse tehtud kommunismiga korralik lõpparve. Paraku on kõige selle tegematajätmist koguaeg õigustatud ikka nende kurikuulsate „euroopalike väärtuste“, „inimõiguste“ ja muuga. Isegi süstemaatiliselt Eesti-vastast poliitikat ajavaid sopameediakanaleid ei suvatsetud enne suure sõja algust kinni panna – see oleks ju olnud „kohutav sõnavabaduse piiramine!“ Just sedasorti Eesti-vaenulikkust soosiv poliitika ongi olnud see tõeline putinism. Mitte see, mida ajab EKRE.

Mis puutub Martin Helme süüdistusse sõjaka retoorika kasutamise kohta, siis tundub, et kogu teie erakonnas ei ole ilmselt kedagi, kes vähemalt Civilization’i mängus oleks sõda pidanud. Sest kui keegi teist oleks seda teinud, siis teaksid ka teised, et kui endal relvi pole, siis tuleb teha vähemalt ühte kahest (soovitav oleks küll teha mõlemat):

a) hoida madalat profiili, kuni endal on piisav arsenal varutud või

b) muretseda sellised liitlased, kes ka kindlasti kohe appi tulevad.

Sest liitlastel võib olla muid tegemisi ja nad ei pruugi õigeks ajaks appi jõuda. Paraku ei ole meil ei piisavalt relvastust ega küllalt suurt hulka liitlasvägesid koha peal, on vaid tühjad sõnad, et „Eesti on kaitstud“. Isegi ühtegi varjendit pole. Ukraina ongi sellepärast vastu pidanud, et seal arvestati kõik need 8 aastat suure sõja puhkemise võimalusega. Kui Ukrainas ja Poolas oleks võimul olnud Reformierakond, siis oleksid punalippude ja Z-märkidega tankid praegu juba teel Berliini.

Nii et putinismi maaletooja ja „vene maailma“, sh. selle värdideoloogilise aluspõhja – kommunismiperioodi valede – kaitsja pole mitte EKRE, vaid Reformierakond, kes pealegi riigikaitse alal on totaalne võhik. Mis puutub üleshaibitud „sõjaprintsessi“, siis tema „saavutustest“ saaks juba praegu terve raamatu kirjutada. Nii et temal ei hakka praegu üldse peatuma.”

Muidugi tuli vähegi adekvaatse vastuse asemel selle peale hoopis hiigelkogus vihast pakatavat propagandat:

“Kes on helmekeste liitlased? Venemaa, Putin. Nad on nõudnud NATOst ja EList lahkumist ehk siis joonelt Venemaa sülle. Kas Venemaale pugemine on kedagi kunagi päästunud? Mitte kunagi! Helmed on kuulutanud Ukraina kaotust, nõuavad allaandmist ja mitteabistamist. Tean, et EKREs on inimesi, kes on väga eestimeelsed ja mõtlevad nii nagu enamus Eestis, et Venemaa on oht ja Eesti liitlased on Läänes, kel on piinlik, kui perekond räuskab ja ähvardusi loobib. See on justkui praegune Venemaa: ülemus ei meeldi, aga vastu ka ei hakka ehk sisuliselt toetatakse helmete eesmärke. Ja see on üks: diktatuur. Ei usu? Juba ähvardatakse Riigikogus teiste fraktsioonide liikmeid, et nad pannakse võimule saades koonduslaagritesse… Mõistan, et igatsete kõva kätt ja imetlete või vägemalt imetlesite Putinit. Mina ja enamus Eesti elanikke ei taha seda. Mina tahan iseseisvat Eesti, kes suudab ja hakkab vajadusel Venemaale vastu ja mitte üksi, vaid liitlastega. Oleks ekre praegu valitsuses, siis oleks Eesti seis sama “rõõmus” kui Armeenial. Nii on.

Ja mul on teist ja teie iidolitest hale. Vihata teisi inimesi seepärast, et neil õnnestub see, mis neil endil ei õnnestu, on ikka väga-väga hale. Arvata, et üksnes teie olete õiged ja maailmapäästjad on väga rumal.”

Igal vähegi rahvuskonservatiivsel lugejal on ilmselt siinkohal mõõt täis saanud. Ka siinkirjutaja polnud erandiks, nii et sai lisatud järgmine kommentaar:

“Tule taevas appi! Nagu üks füüsikaõpetaja omal ajal targasti ütles: „Kas te siis ei tea, mida Edgar räägib ja mida inter räägib?“ Nüüd saab siia lisada veel: „… ja mida orav räägib“. Igatahes tuli nüüd vastuseks ainult räigetest valedest kubisevat propagandat. Järjest selgemaks saab, et vähemalt osadel reformierakondlastel on rahvusmeelse poliitika toetamises „venemeelsuse“ nägemine juba lausa psühhiaatriliseks probleemiks saanud. Normaalne see igatahes ei ole. Sest Eesti peabki olema eestlaste oma ning Ukraina ukrainlaste oma, mitte mingi multikultuurne läbu, kuhu ilmtingimata peab ka „vene maailm“ kuuluma.

Mis puutub liitlastesse, siis tuleb vahet teha Eesti liitlaste ja Reformierakonna liitlaste vahel. Need on siiski kaks täiesti erinevat asja. Esimeste hulka kuuluvad kindlalt Poola ja Ungari, teiste hulka kuuluvad vaid aatekaaslased, eriti need, kes kuskil parasjagu võimul on.

Näha on ka, et see diskussioon ei ole enam konstruktiivne, sest meenutab juba kunagisi lahinguid Kremli trollidega, kes samamoodi vaid oma nürimeelseid dogmasid ja valesid korrutasid, ühesõnaga ajasid oma rumalat pioneerijuttu.

Mis puutub NATO-st lahkumise soovi, siis pole ükski EKRE poliitik sellise ideega esinenud. See-eest jaanuaris 2021 ilmusid koos paljude teiste samasuguste uskumatute dokumentidega välja vaat need siin. Ei maksa arvata, et Eesti liitlased nendest ei tea. Teavad küll ja neile need kindlasti ei meeldi. Just sellised asjad kahjustavad väga tõsiselt Eesti kui riigi mainet, eriti veel olukorras, kus neile allakirjutanud ise võimul on.”

Selle peale ei osanud Maris Lauri enam muud kirjutada, kui: “Oh jah! Mul on tõesti teist kahju. Lootusetu juhtum.”

Ehkki tõde on täpselt vastupidine – iga rahvuskonservatiiv oleks hoopis tema kohta võinud seda kirjutada.

Igal juhul on nüüd täiesti selge, miks tuleb nüüd kindlasti valima minna ja hääletada ükskõik millise EKRE kandidaadi poolt. Lihtsalt selleks, et võidaks terve mõistus, mitte sõge ideoloogiline fanatism.

Taavi Pärtel

EKRE Riigikogu kandidaat nr. 569 Mustamäel ja Nõmmel