18.04.2023
Rahvas tõstab pead
Sünni ja vananeva rahvastikuga on Eestil pikalt olnud probleeme. Hetkeks tundus, et suuremate perede toetamine aktiveerib beebibuumi ja saame liikuda õiges suunas. Korraks justkui oli tunne, et poliitikud on mõtlema hakanud suurtematele teemadele ja nende lahendamisele kui lihtsalt lühiperspektiiv.
Tänaste otsuste põhjal on aga tunda, et kaugeneme taas olulisimast ja keskendume lühikesele perspektiivile. Lühikeses perspektiivis luuakse arusaam, et kõike justkui oleks julgeoleku ja riigieelarve päästmise eesmärgil vaja, kuid tegelikult jäetakse rääkimata, milline on mõju kaugemas tulevikus.
Me oleme eestlastena olnud sajandeid orjarahvas ja oleme harjunud täitma seda, mida öeldakse – see on käsk ja tuleb täita! Õblukeseks on selle ajaga kulunud meie inimeste vaba tahe ja arusaam, mille nimel seda riiki üldse ehitame. Riiki ei valitse poliitikud, vaid seda peaks tegema rahvas. Kahjuks me oma segaduses ja ükskõiksuses jätame nendele poliitikute poolt kehtestavatele aktiviteetidele reageerimata. Loodame, et küll nad teavad oma asja ja peatselt läheb paremaks. Lootus on alati rumalate lohutuseks.
Inimesed, saage aru – ei saa minna paremaks, kui laseme kogu aeg vaikselt oma hapnikukraane kinni keerata. Jah, me harjume ajas vähema hapnikuga, aga ka meie võimekus langeb üha enam midagi ette võtta, sest anname kogu aeg endast tükikese, kellelegi või millelegi nähtamatule. Ühel hetkel ei ole meil enam midagi anda ja meil kaob võime üldse otsustada, sest poliitikud enam ei arva, vaid teavad, et Eesti rahvas on loll. Täna ütles Kaja Kallas otse hommikusaates selle sisuliselt välja: “Poliitikud teavad, kas makse on vaja tõsta või mitte ja ega rahvas ei saa seal kunagi otsustusvõimet enda kätte ja selle otsuse teevad alati poliitikud.“
Meid eestlastena keedetakse täna oma valitud eestlaste poolt. Me oleme nagu konnad supipotis, mille temperatuuri koguaeg tõstetakse. Kuna valu on väike harjume sellega kuni järgmise tõstmiseni ja ühel hetkel pole vaja enam temperatuuri tõsta, sest me oleme võimetud reageerima ja tuimad.
Tänane olukord on puhtalt meie riigi oma inimeste enda poolt lubatud ja loodud olukord. Oma teadmatuses ja ükskõiksuses – elades oma igapäevast elu oleme unustanud põhilise, milleks on väärikaks inimeseks olemine. Sõna väärikus on täna vaid sõnakõlks ja kohtab seda harvemini kui päikese varjutust.
Kas tõesti neelame alla ja lubame poliitikute järjekordse reguleerimise inimeste hirmu varjus. Kas me tõesti peame koguaeg kartma ja selles värisemise faasis laskma endaga teha mida iganes poliitikud arvavad, et meie jaoks hea on.
Mõelgem sellele, mis on hea sinu jaoks ja sinu pere jaoks ja sinu riigi jaoks.
Kas jääme jälle vaikseks ja noogutame kaasa, mida meile öeldakse või leiame endas jõu, et rahvana ka kaasa räägime. Ütleme, mida asjast arvame! Rahvas ja ettevõtjad on need, kes meie riiki edasi viivad. See on “austatud” poliitikutel ununenud ja nad juba ammu ei tea oma kohta. Elatakse illusioonis ja arutletakse teemade üle, mis ei paku pikaajalist lahendust rahvale ja riigile. Riiki ja rahvast suunatakse vaid hirmuloosungeid kasutades. Kui pole see terrorism, viirus, energia kriis, siis on see sõda , meditsiinilisest abist ilma jäämine või ükskõik, milline uus hirmuallikas – millega lambakarja juhtida.
Kas eesti rahvas on lambakari – annavad villa ja kui õige hetk, siis tapamajja. Ka sinna läheme ise, sest nii ju on öeldud. Vahepeal kasvades teeme aga kõike seda, mida karjus meile ütleb andmata oma teadvusele võimalustki vastu vaielda või midagi muuta.
Kaua me istume kodudes ja vahime seda helendavat propaganda ekraani ja ootame järgmiseid juhiseid elamiseks ja olemiseks? Kaua me nõustume selle igapäevase ajupesuga? Räägime julgelt, et idanaabri ajud on pestud. Jah muidugi on – aga kas oleme kordagi küsinud, kui pestud on meie omad ajud armsa kodumaise kontrollitud meedia poolt, mida igapäev küsitlemata oma tõeks pöörame ja siis vastavalt käitume?
Oleme lihtsalt õnnelikud marionetid, kellel pole oma selgroogu. Jaa on selgroog, aga see pole ammu juba meie endi oma. See on selgroog, mille oleme lasknud kasvatada meie tänasel süsteemil vabatahtlikult.
Millal sa viimati küsisid endalt, et miks ma olen täna meelestatud nii nagu olen või miks elan nii nagu elan? Kas oled mõelnud, kuidas sinu tänased käitumisemustrid ja mudelid on sinu alateadvust juhtima hakanud ja kust need tõekspidamised üldse on tulnud?
Aitab juba kummardamisest ja teenimisest reeglite järgi, mida pidevalt luuakse ja muudetakse ilma rahva ja inimese vaba tahteta. Need on need samad reeglid, mis meid keedavad ja tuimaks teevad. Mitte ainult enda, vaid kõige ja kõigi ümbritseva suhtes.
Ma armastan oma riiki ja rahvast – ma olen uhke, et olen eestlane – aga ma ei suuda seedida seda korralagedust ja olukorda, kus see sama rahvas nõustub kõigega, mida “suur juht ja vaimne liider” meile ütleb.
Inimesed raputage ennast selle ikke alt lahti! Mõelge kollektiivsele heaolule ja kasvavale ühiskonnale, ning tehke sammud. Minge ka vajadusel tänavale ja näidake oma meelsust oleva korra suhtes nagu teevad seda teiste riikide rahvad. Näitame julgelt riigijuhtidele kätte nende koha ja suuna – mis on seotud rahva heaolu ja kasvuga. Aitab sellest üleriiklikust rumalusest teenida huve, mis pärsib riigi ja selle julgeoleku arengut. Sellisel suunal liikudes ei ole varsti siin riigis ühtegi meest, naist ja last kes oleks valmis vabatahtlikult riigikaitsetahet üles näitama.
Riigijuhid peaksid olema liidrid, kellele soovitakse järgida ja kes inspireerivad oma hoiakutega heale riiklusele ja oma rahva teenimisele, mitte keetmisele. Täna aga on tunda ja näha vaid valitsemist motivatsiooni teel läbi rusika ja allutamise. See ei ole riiklus vaid see on türannia. Seda me ju ometi ei taha.
Ma ei ole ühegi poliitilise organisatsiooni liige, vaid korraliku Eesti suurpere isa, kes soovib muutust ja muudatust, kus minu lapsed uhkelt kasvada saaksid.
Suurpere isa