Käesoleva aasta talvel analüüsisin natuke sarnasusi strateegilise kommunikatsioon ja propaganda vahel. Strateegiline kommunikatsioon on avalikkusega suhtlemine, eesmärgiga mõjutada käitumist, tõkestada valeteabe levikut ja lahendada vastuolusid. Seevastu propaganda on sihipärasene ja süstemaatiline informatsiooni edastamine, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas. Seega on sisuliselt tegemist ühe ja sama asjaga.
Esmaspäeval, 5 juunil esines, sel aastal siis juba kuuendat korda, Vikeraadio päeva arvamuses oma arvamusega Raul Rebane. Ennast tutvustab ta kui sõltumatut meediaanalüütikut, meedia- ja kommunikatsioonieksperti ja publitsisti. Olen selle enesekirjeldamisega täiesti nõus, välja arvatud kõige esimese võrdlusega, mida ka kohe selgitan.
Ajaloos ei eksisteeri mitte ühtegi maailmamuutjat, kes ei oleks mõistnud propaganda vajalikust.
Primitiivsed propagandavormid on olnud inimtegevus nii kaua, kui on olemas usaldusväärseid registreeritud tõendeid. Behistuni raidkiri (umbes 515 e.m.a), mis kirjeldab Dareios I tõusul Pärsia troonile, on enamiku ajaloolaste arvates propaganda varase näitena.
Teine silmapaistev näide iidse ajaloo propagandast on viimased Rooma kodusõjad (44–30 e.m.a), mille käigus Octavianus ja Markus Antonius süüdistasid teineteist ebaselges ja alandavas päritolus, julmuses, arguses, oratoorses ja kirjanduslikus ebakompetentsuses, liiderlikkuses, luksuses, joomises ja muus.
Ka Lenin mõistis kindlasti propaganda rolli ja määras ajalehe üheks propagandariigi olulisemaks tööriistaks. Iskra hakkas ilmuma 1900. aastal ja Pravda asutamine oli üks esimesi ülesandeid, mille ta võimule tulles ette võttis. Propaganda levitamiseks saadeti kogu Venemaale “agit-ronge” koos brošüüride ja isegi filmidega, et talupoegi mõjutada. Need rongid olid eriti tõhusad, kuna nendes kasutati talupoegi lummavaid filme. Need filmid tõid nende ette Lenini ja Trotski näod ning panid nad tundma end oma juhtidega lähedasemana. Rongid ise olid sageli erksalt kaunistatud sõduripiltide ja loosungitega. Ka monumentaalpropaganda oli Lenini idee.
Propaganda esitlusviisides on erinevaid tüüpe. Selgitaks neist vaid mõned.
Propaganda tüüp: As Nauseam. See kasutab idee väsimatut kordamist. Mõtet, eriti lihtsat loosungit, mida korratakse piisavalt palju, võib hakata tõena nägema. Selline lähenemine on tõhusam kõrvuti propagandistiga, kes piirab või kontrollib meediat.
Apellatsioonid hirmule – püüavad luua toetust, sisendades elanikkonnas ärevust ja paanikat. Näideteks võib tuua Joseph Goebbels ära Theodore Kaufmani teose „Saksamaa peab hukkuma!” väitega, et liitlased taotlevad saksa rahva hävitamist.
,,Bandwagon” ja “paratamatu võidu” üleskutsed püüavad veenda sihtrühma ühinema ja tegutsema, mida “kõik teised võtavad”.
Vältimatu võit: kutsub neid, kes veel ei ole, ühinema nendega, kes on juba kindla võidu poole teel. Need, kes on juba või vähemalt osaliselt kaasa löönud, on kindlad, et pardal püsimine on nende parim viis. (nt “Arutelu on lõppenud. Peaaegu kõik, kes on olulised, nõustuvad minuga.”)
Liituge rahvahulgaga: see tehnika tugevdab inimeste loomulikku soovi olla võitja poolel. Seda tehnikat kasutatakse publiku veenmiseks, et programm on vastupandamatu massiliikumise väljendus ja sellega liitumine on nende huvides.
Must-valge eksitus. Esitatakse ainult kaks valikut, kusjuures toodet või ideed propageeritakse kui paremat valikut. (nt “Sa oled kas meiega või meie vastu…”) Näiteks võib tuua nii sildistamise: kui sa ei ole meiega, siis oled kremli käsilane, väikekodanlik rämps, rahvavaenlane, poetagune jne,
Laetud keel. Publiku mõjutamiseks kasutatakse konkreetseid sõnu ja väljendeid, millel on tugev emotsionaalne mõju, kasutades näiteks sõna “reformid”, aga mitte neutraalsemat sõna nagu “muutused”.
Uudiste haldamine. Adolf Hitleri sõnul: “Kõige säravam propagandistlik tehnika ei anna edu, kui ei peeta pidevalt meeles üht aluspõhimõtet – see peab piirduma mõne punktiga ja neid ikka ja jälle kordama.”
Pensée unique. Arutelu sunnitud vähendamine liiga lihtsustatud fraaside või argumentide kasutamisega (nt “rohepöördele pole alternatiivi.”)
Kõike seda on oma nn neutraalsetes arvamustes kasutanud ka Raul Rebane. Eelpool mainitud arvamusloos tõi ta välja järgmised argumendid: “On kirjutatud sadu artikleid, mis kirjeldavad põudu, torme ja üleujutusi, mida see kõik kaasa toob ja on juba toonud. 1,5 kraadi on muidugi parem kui kaks või kaks ja pool, sest selline tõus teeb põrgu väravad päris lahti ja muudab kõikide elu. Praeguste tempode juures on väga tõenäoline, et kui midagi ette ei võeta, siis praegu sündivatest inimestest näeb suur osa ära vähemalt kahekraadise muutuse.”
Arvan, et näebki täpselt samamoodi, nagu on näinud ka eelnevad põvkonnad erinevaid kliimamuutusi. Ja ka artikleid on kirjutatud sadu ja tuhandeid nii rohepöörde pooldajate kui ka skeptikute poolt. Raul Rebane kogenud propagandistina oskab kindlasti välja sõeluda endale sobivad argumendid kõigist argumentidest jättes mainimata endale mittesobivaid, kuid teeb oma artiklis ka siiski ühe vea. Ta nimelt tunnistab, et kuulub isegi nende hulka, kellel oleks vaja rohkem täpseid õpetussõnu, kuid ise aksepteerib ainult ühte suunda.
Usun, et kui Tšeljabinski traktoritehase töötud teadlased pooldaksid rohepööret, juhiks Rebane tähelepanu isegi nende väljaöeldule. Ent Rebane läheb kaugemalegi tuues välja idee, et vaja oleks omamoodi kliimapiiblit ja sealt kümmet käsku. Kui päris Piibli eesmärk on hoida vaim terve, siis kliimapiibli eesmärk oleks elus hoida meie keha, et see tulevase kuuma käes ära ei küpseks, ütleb Rebane. Ja piibel on siinkohal hea võrdlus masside ohjamiseks.
Selliseid nn piibleid ja pühakirju teiste nimede all on avaldanud iga uue ideoloogia arendaja. Võtame kasvõi Mein Kamf, Marxi Kapital, Kommunistlik Manifest, Euroopa Manifest jpm. Kuna nii piibli, kui ka loetletud teoste toel on massidega manipuleerimine olnud oluliselt tõhusam, siis on ka Rebase soovitus mõistetav. Ta ju teab juba ülikooli päevilt rahvaga manipulatsiooni võtteid.
Rebane väidab, et Eesti on eritingimustes, kuna meil on põhjamaadega võrreldes siiani ainsa riigina partei, mis on seadnud rohepöörde vastase võitluse oma strateegiaks. “Rohepööre on hiiglaslik pettus”, “hinnatõusude algpõhjus on rohepööre”, “rohepööraselt hullunud räkit tuleb peatada”, “rohepööre on 21. sajandi kommunism”. Need on ainult mõned näited Mart ja Martin Helme selleteemalistest sõnavõttudest. Selline parteiline, mitte põlvkondlik mõtteviis on paljudele meeldiv, sest annab võimaluse mitte midagi muuta, ütleb Rebane.
Kogenud sotsiaaltegelasena Rebane kahtlemata teeb vahet kahel erineval fraasil ,,võimalus mitte muuta” ja ,,soov mitte muuta soovimatus suunas”, kui defineerib esimest kui inimlikku mugavust negatiivses valguses, ehk kasutab oma selgituses mingil määral düsfemismi võtet, mis on halvema ja/või solvava varjundiga sõna või väljendi kasutamine vastupidiselt eufeismile – millegile positiivsele, mis elu paremaks teeb.
Rebane ei räägi mitte midagi Jakuutias igikeltsast välja kaevatavatest mammutikihvadest. Oli ikka töö nende sinna kaevamine. Rebane ei soovi selgitada miks Gröönimaa nimetus on ,,Roheline maa”, vaid tunneb muret, et Gröönimaal sulab jää ja saar muutub taas roheliseks. Rebane ei selgita, kuidas määratakse hoonete vanuseid aastatuhanete lõikes. Ta ilmselt ei tea, et hooned ehitati alati suunaga põhjapoolusele ja tänu põhjapooluse muutumisele ongi võimalik arvutada hoonete vanust.
Rebane tsiteerib temale omaselt vanu hiina vanasõnu, Robert Kennedyt kui ka USA presidendikandidaat Jay Insleed, kuid paneb nii vanasõnad kui ka tsitaadid endale sobivasse (loe: tellitud) konteksti.
Lõpetuseks tsiteerib Rebane Albert Einsteini öeldes, et maailma ei hävita mitte need, kes teevad kurja, vaid need, kes vaatavad kurja midagi tegemata. Mitte midagi tegemise aeg on läbi.
Siiski – tegelikuses kutsub Rebane üles mitte midagi tegema, sest just siis see tehakse teie eest ära. Liiga paljud on huvitatud uuest ideoloogiast, sest kerge on juhtida inimesi, kes juhinduvad pühakirjast. Piibel ei toimi enam – teeme uue.
As Nauseam – kui te ei ole meiega, siis tuleb veeuputus.
Seniks jätkuvat ülisooja ja kena hiliskevadet.
Roland Mere
EKRE Saaremaa