Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kliimakatastroof ei ole reaalsus, kliimahüsteeria on

-
22.10.2023
Kuidas tema küll kliimahüsteeriaga kaasa pole läinud? Kilauea vulkaan Havail tegutsemas.

Kui jälgida peavoolumeediat, siis torkab silma, et iga suurem torm, tihedam udu või libedam tee seostatakse tingimata kliimakatastroofiga ning seejuures rõhutatakse, et see on inimtekkeline, see aga on juba hüsteeria õhutamine, mis kajastub tuntavalt ka noorte vaimses tervises.

Paul Oja kirjutab Soomest, kuidas parimateks hinnatud keskkoolilõpetajate kirjandites on noored arvanud: “Inimkonnal on jäänud vaid mõni aasta kliimamuutuse peatamiseks.” Näib, et noored on veendunud peatses maailmalõpus.

Samas aga on Euroopa Liidu nn fitnessiprogramm, nagu seda naljatamisi nimetatakse, seadnud kliimaneutraalsuse saavutamise piiriks 2050. aasta. See tähendab, et Brüsseli plaanide järgi me sellal veel elame ja oleme andnud olulise panuse Maa päästmisesse.

Miks siis hetkel valitseb piiritu hüsteeria, mis Soome uuringu põhjal on põhjustanud “tuntava vaimse surve noorukite vaimuhaiguste statistikas“? 2050. aastani, mis on kliima päästmise ajajooneks pandud, on 27 aastat ja need, kes praegu lapsi saavad, võivad isa-ema staatusest segamatult rõõmu tunda. Aga meie vappume paanikas, mille survel inimesed loobuvad laste saamisest. Täna sündinud lapsed on 2050. aastal täiskasvanud inimesed ja võiksid ju jätkata praeguste hüsteerikute “päästvat” kliimapoliitikat.

Praegust paanikaosakonda jälgides paistab silma veel seegi, et kliimakatastroof aetakse ainult inimkonna kaela. Kindlasti on inimtegevus Maa kliimat halvemuse poole mõjutanud (kasvõi meie soid hävitav Rail Baltic), aga kui mingi kriitiline seis tekibki, siis on selles suur roll teguritel, mis inimestest ei sõltu (looduse protsessid, nagu sooja- ja külmaperioodide vaheldumine, Päikese intensiivsus jne). Me ei tohiks ennast piitsutada, märkamata ja arvestamata suuri arenguid, mis ulatuvad Maast eemalegi.

Üllatavalt pole keegi avanud sedagi, mida väidetav kliimakatastroof endast kujutab. Võib see tulla ühekordse “laksuna”, nagu sel suvel meedias juba hüsteeritseti, väites kuumade suvede põhjal, et Maa “kuumeneb üle”, või siis pidi mingi hoovus ennast ümber pöörama? Või siis sagenevad lihtsalt looduskatastroofid? Maailmalõpu mudelit pole vähemalt avalikult välja pakutud ja ilmselt seda polegi.

Siinkohal on veel üks äpardunud teooria olemas: nimelt on ühtaegu hoiatatud, et meil Eestis võib kliima katastroofiliselt halveneda (just selle meedias välja toodud hoovuse teekonna muutumise tõttu), samas hoiatatakse ka selle eest, et meile võivad tulla miljonid kliimapõgenikud. Kuhu nad tulevad, kui me ise oleme siin katastroofis hukkumas?

Nii valitsebki meie igapäevaelu kliimahüsteeria, mille tõttu ei saada lapsi ja hävitatakse majandused, kuid reaalseim stsenaarium on see, et ka aastal 2073 ehk 50 aasta pärast elavad siinmail inimesed, kes arutavad samuti pakiliste asjade üle, loodetavasti siiski tänase hüsteeriata.

Ja lõpetuseks huumorit: üks poliitprojekt võttis nimeks Eesti 200 ja kuigi nad on ise peamised kliimahüsteeria kandjad, peaks Eesti riik nende teooriate järgi ikkagi 200-aastaseks saama. Ilmselt seda nad oma nimega mõtlesid, kuigi nende reaalne poliitika lõpetaks Eesti riigi kahe aastaga…

Jüri Kukk, toimetaja