05.11.2023
Kalapaadid
C26.oktoobril korraldas regionaal- ja põllumajandusministeerium Virumaa kaluritele Eismal seminari, kus tutvustati uuest aastast kehtima hakkavat püügiandmete esitamise korda. Täna on veel võimalik täita ja esitada püügiandmed nii paberil kui ka elektrooniliselt, kuid 1. jaanuarist kehtima hakkava korra järgi tuleb andmed esitada nutitelefonis püügile minnes, püügil olles ja püügilt tulles. See, et rannakalurina toimetame olematu levi ja ilmastiku meelevallas, ei lähe nõude kehtestajale korda. Otseselt antakse mõista, et kalurina oled sa ettevõtja ning kui see nõue sulle ei meeldi, siis sa ei pea kalurina tegutsema.
Selle saavutamiseks peavad kõik kalurid omama nutitelefoni, mille saamiseks võimaldatakse toetust meie kõigi ühisest rahakotist.
Seda on vaja selleks, et ametisse kutsutud ja seatud saaksid oma näiva tegevusega tõestada oma vajalikkust ja tegelikku rohepesu kajastada rohepöördena.
Pea iga nädal jõuab meedia vahendusel meie teadvusse väljend „rohepööre“. Kui võrrelda omavahel paberkandja ja digitaalselt esitatavat aruannet tuleb eelkõige võrrelda omavahel nutitelefoni ja paberaruande tootmise keskkonna jalajälge. Ei ole mingi saladus, et osasid nutitelefoni tootmiseks vajaminevaid metalle hangitakse „Wagneri“ kõrilõikajate kaasabil Aafrikast. Ühe telefoni tootmiseks vajamineva toorme kaevandamiseks tuleb segi paisata ja hävitada ca 20 m3 pinnast, selle kõige peale kulub ca 1000 m3 puhast vett ja paisatakse õhku vähemalt 100 m3 CO2.
Minu eluajal paberkandjal aruande esitamiseks vajamineva paberi tootmiseks kulub ehk 1 paberipuu umbes 100 liitrit vett ja umbes 100 L CO2.
Mobiiltelefon tuleb välja vahetada praktiliselt iga 5 aasta tagant, kus siin on sääst?
Igasugune looduskeskkonnas toimetajate tegevust puudutav muudatus peaks eelkõige lähtuma kasutatava ressursi olukorrast ning olema suunatud jätkusuutliku kasutamise poole.
Kaluri digitaalsele jälgimisele üleminekul ei ole võimalik tuvastada positiivset tulemust kalavarudele, vaid saab täheldada keskkonnale ja kalavarudele kahjulikku toimet.
Virumaal levinud varjatud sõnumid teatavad, et oktoobri alguse tormi ajal püüti ühest virumaa lõheliste kudejõest vähemalt 1 tonn kudema siirduvat lõhet. Seda kala müüdi althõlma mitmel pool Virumaal ja jätkus ka pealinna. 1000 kg lõhet on kakssada 5 kg raskust lõhet. Nende kalade kudemise õnnestumisel oleks paari aasta pärast merre siirdunud 100 000 noort lõhet. Mõne aasta möödudes pöörduks neist Virumaa rannikule tagasi umbes 2000 kellede tabamine annaks leiba kalurile ja oleks ihaldatud saak kalastajale. Sama koguse kunstlikult kasvatatud noorlõhede asustamisel tuleb arvestada suhtarvuga üks looduslik noorkala võrdub 20 kasvatatud noor kalaga. See tähendab, et on vaja asustada 2 miljonit noorkala! Mulle on väidetud et esitatud suhtarv on optimistlik tegelikult tuleks arvestada 1:50. See on 5 miljonit noorkala! Kui võtta ühe noorkala kasvatamise omahinnaks 1euro, siis tekitatud kahju korvamine noorkaladega maksaks meile kõigile 2-5 miljonit eurot. Hinnanguliselt röövpüügiga lõhejõgedel võetakse välja kudemisperioodi vähemalt 10 tonni kudekala aastas. Selle kalavarudele eelkõige kalurile tekitatud kalavarude korvamiseks tuleks igal aastal asustada vähemalt 20 miljonit kunstlikult kasvatatud noor lõhet. Selle koguse korvamise rahaline väärtus oleks 20-50 miljonit eurot. Tekitatud keskkonnakahju on välja arvutatav kuid praktikas korvamatu.
Põhjuseks on aastaid kestnud järelevalve alarahastus ja alamehitatus ning valede prioriteetide seadmine. Sellele probleemile on aastaid tähelepanu juhtinud nii kalurid kui ka kalastajad. Ühiskondliku initsiatiiviga ei ole võimalik katta riigi tegemata tööd.
Digipööritusega oma vajalikkuse tõestamine ja alternatiivide mitte võimaldamine on iseloomulik totalitaristlikule ühiskonnale. See teadusliku kommunismi õpikust pärineva demokraatliku tsentralismi printsiibi rakendamine tänases Eestis, on nõutuks tegev.
Lennart Meril on olemas ütlus: „Öeldakse, et kommunism on surnud, kuid kas keegi on näinud tema laipa?“ Taamal terendab kõhedaks tekitav nägemus, et ta on ülestõusnud!
Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Virko Sirkel, Käsmu kalur