Okupatsioonikahjude nõudmisest

Eesti on üks paljudest riikidest, kes on kannatanud Nõukogude Liidu okupatsiooni all. Aastatel 1940–1991 oli Eesti de facto osa Nõukogude Liidust, mis tähendas, et Eesti rahvas oli sunnitud elama kommunistliku režiimi all, mis piiras nende poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi õigusi. Okupatsioon tõi kaasa ka massirepressioonid, küüditamised, inimõiguste rikkumised ja keskkonnakahjustused. Eesti kaotas oma iseseisvuse, suveräänsuse ja rahvusvahelise tunnustuse.

Eesti taastas oma iseseisvuse 1991. aastal, kuid Venemaa ei ole seni tunnistanud oma okupatsiooni ega vastutanud selle tagajärgede eest. Eesti on nõudnud Venemaalt okupatsiooni eest hüvitust, mis hõlmaks nii materiaalset kui ka moraalset kahju. Eesti on toetunud rahvusvahelisele õigusele ja ajaloolisele tõele, et tõestada oma nõuet.

Eesti nõue põhineb järgmistel juriidilistel ja õiguslikel põhjendustel:

– Eesti okupeerimine oli vastuolus rahvusvahelise õigusega, mis keelab riikide vallutamise ja annekteerimise. Eriti rikuti Kelloggi-Briandi pakti (1928), millega Eesti ja Nõukogude Liit olid liitunud, ja mille kohaselt loobusid nad sõjast kui välispoliitika vahendist.
– Eesti okupeerimine oli vastuolus ka Molotovi-Ribbentropi paktiga (1939), millega Nõukogude Liit ja Saksamaa jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. Kuigi see pakt oli salajane ja ebaseaduslik, tunnistas Nõukogude Liit selle olemasolu alles 1989. aastal ja kuulutas selle kehtetuks. Seega ei saa Venemaa väita, et Eesti oli Nõukogude Liiduga vabatahtlikult liitunud.
– Eesti okupeerimine oli vastuolus ka Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Tartu rahulepinguga (1920), millega Nõukogude Liit tunnistas Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist nõuetest Eesti territooriumile. See leping on endiselt kehtiv ja siduv mõlemale poolele.
– Eesti okupeerimine oli vastuolus ka ÜRO hartaga (1945), millega Nõukogude Liit oli liitunud, ja mis kinnitas riikide enesemääramisõigust ja territoriaalset terviklikkust. ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2625 (1970) kinnitas veelgi, et okupatsioon ei anna õigust muuta riigi staatust või piire.
– Eesti okupeerimine oli vastuolus ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (Helsingi) lõppaktiga (1975), millega Nõukogude Liit oli liitunud, ja mis kinnitas riikide piiride puutumatust ja inimõiguste austamist. See akt tunnistas ka, et riikidevahelised lepingud peavad olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja et riigid ei saa neist ühepoolselt taganeda.

Eesti nõue tugineb ka faktidele, mis tõendavad okupatsiooni kahjulikku mõju Eesti rahvale ja riigile. Mõned neist faktidest on:

– Okupatsiooni ajal kaotas Eesti umbes 20% oma elanikkonnast, kes hukkusid, küüditati või põgenesid. Umbes 75 000 eestlast saadeti Siberisse, kus paljud neist surid. Umbes 10% eestlastest põgenes Läände, kus nad jätkasid Eesti eksiilvalitsuse tegevust.
– Okupatsiooni ajal kaotas Eesti oma majandusliku arengu ja heaolu. Nõukogude Liit kasutas Eestit kui oma kolooniat, mis andis rohkem ressursse kui sai vastu. Eesti tööstus ja põllumajandus olid sunnitud tootma Nõukogude Liidu vajadustele, mitte Eesti omadele. Eesti keskkond sai tõsiselt kahjustada Nõukogude sõjaväebaaside, tuumajaamade ja muude saastavate tegevuste tõttu.
– Okupatsiooni ajal kaotas Eesti oma kultuurilise identiteedi ja keele. Nõukogude Liit soosis vene keelt ja kultuuri ning surus alla eesti keele ja kultuuri. Eesti haridus-, meedia- ja kunstisüsteemid olid allutatud Nõukogude ideoloogiale ja tsensuurile. Eesti rahvuslikud sümbolid, traditsioonid ja usk olid keelatud või piiratud.

Eeltoodust lähtudes on selge, et Venemaa peaks Eestile okupatsiooni eest hüvitust maksma, sest see oleks õiglane ja õiguspärane. Hüvitus peaks arvestama nii materiaalset kui ka moraalset kahju, mida okupatsioon on põhjustanud. Hüvitus peaks olema ka proportsionaalne okupatsiooni ulatuse ja kestusega. Hüvitus peaks olema ka osa Venemaa ja Eesti suhete normaliseerimisest ja kunagise võimaliku leppimise alguseks.

Rein Sermat, Kodanikuaktivist