Möödunud aasta möödus Eesti poliitikas üha süveneva ideoloogilise rapsimisega, mis iseloomustab suveräänsuspuuet – ehk Eesti võimuritel pole enam oma iseseisvat poliitikat ja seetõttu saab riik pihta ka iga rahvusvahelise jamaga pluss veel sulasementaliteet oma riigi jäänuste valitsemisel, mis saabki kaasa tuua ainult kaose.
Majanduses olid aasta otsa uudisteks ainult kõikvõimalused maksutõusud ning järjekindel langus majandusnäitajates, mida vürtsitas Eesti Energia põlvilikukkumine iga ilmastikunähtuse ees.
Eestis oli normaalne suvi (oli nii kuuma kui jahedamat ja vihmasemat ilma), kuldne sügis ja nüüd on tõeline talv, kuid see ei muuda võimukoridorides midagi, kliimahüsteerilised kraaksatused kostavad Stenbocki majast edasi. Kliimaminister Kristen Michal andis Riigikoguski teada, et ega normaalne ilm midagi tähendavat, inimtekkeline kliimakatastroof olevat nagunii teel.
Nii jätkubki igasuguste tulevikuanalüüsideta ja töötavate alternatiivideta „rohepööre“, kus olemasolev hävitatakse, tulevikutehnoloogiatele aga alles loodetakse, sest neid päriselt veel pole. Kaja Kallase valitsusele ei loe mitte miski peale kusagil mujal algatatud kliimahüsteeria, millega minnakse kinnisilmi kaasa, teadmata, mida see toob. Just nagu Nõukogude Liiduski.
Eesti kiitis heaks Euroopa Liidu migratsioonikokkuleppe, millega hakatakse jaotama üle Vahemere tulevaid musti ja tõmmusid mehepoegi. Võimukoalitsioonile ei loe see, et 300 000 okupatsiooniaegse venelase „lõimimine“ ei ole töötama hakanud ka 32 taasiseseisvusaasta jooksul, Eestisse on juurde tulnud sada tuhat ukrainlast pluss ohtralt venekeelset odavtööjõudu ning riik venestub kiiresti – endale võeti kohustus ka musti mehi võõrustada või nende eest maksta.
Euroopa Liit ei arvesta rändeleppes sellega, et Ida-Euroopa on üle ujutatud miljonitest ukrainlastest, kellest suure osa kodumaale naasmine on juba nüüdki küsitav – valgeid sõjapõgenikke ei peeta ilmselt sõjapõgenikeks, sest miks muidu sunnitakse lisaks võtma musti noori mehi. Või nende ülalpidamise eest maksma, kuigi maksma lähevad ka ukrainlased. Rändelepe välistab seejuures igasuguse ebaseadusliku rände füüsilise tõrjumise.
Eesti Ukraina-poliitika on samuti rapsiv – ära antakse relvi, kuigi rinderiigina peaksime ise relvastuma; Eestis hoitakse desertööre, kuigi Ukraina sõjamasina vastupealetung takerdus; Ukrainat „abistatakse“ lääne pankadele garantiisid andes jne. Ilmselgelt pole Eesti valitsusel mingit pilti sellest, mis juhtub siis, kui sõda takerdub või „külmub“ – tõenäoliselt loodetakse, et küll „suured ja targad“ Brüsselis ja Washingtonis otsustavad meie eest, mis edasi teha. Eesti meedia süüdistab Ungarit Ukraina-abi blokeerimises, aga üritab mööda vaadata faktist, et Ukraina sõja otsustav küsimus on kogu aeg olnud selles, kas Vene tuumarelva pelgav Lääs julgeb Ukrainale tarnida tõeliselt „tapvat“ relvastust. Seni pole julgenud, nagu väitis äsja ka USA endine tippsõjaväelane Ben Hodges.
Eraldi tasuks vaadata sündmusi Poolas, kus võimule tulid Brüsseli-meelsed autokraadid. Esimese asjana teatas pikka aega Poola reeturiks peetud Donald Tusk, et vallandab kõigi jõustruktuuride juhid. Võrdluseks võiks ette kujutada olukorda, kui EKRE vallandaks võimule tulles kohe kapo, PPA, välisluureameti ja prokuratuuri juhid – kohe oleks meeletu kisa lahti, et demokraatiat rünnatakse.
Teine kiire kuritarvitus oli Brüsseli satraabil väidetavalt valitsusmeelse meedia „puhastamine“, mis viidi täpselt samamoodi läbi põlvelt tulistades. Kuigi väidetakse, et „taastati meedia sõltumatus“, on pilt ju selge – Poola rahvusmeelne ajakirjandus asendatakse kiirkorras Brüsseli-meelsega. Seejuures omandas Sorose võrgustik mõne aja eest Poola erameedia, mille massipropaganda tõigi võidu äärmusliberaalidele.
Brüssel likvideeris veel ühe konservatiivse vastupanukolde ja üritab nüüd kiiresti teha põhjalikud muudatused, et välistada vastupanuliikumist. Tusk käitus Poolas nagu Aafrika sõjapealik, kes linna hõivates lõikab kõigepealt vastaste kõrid läbi. Õnneks on Poola senisel võimuparteil on oma president kui ka suur esindatus parlamendis.
Poolas toimuvat võib nimetada võimupöördeks, kus endist võimu ei jäeta mitte pelgalt opositsiooni, vaid kõik tema ülesehitatu tahetakse viimase kivini maha kiskuda ning võtta talt võimalus võimule naasta. Ehk siis loomiselt on liberaaltotalitaristlik riik, mis ei mässaks enam kunagi Brüsseli ülemvõimu vastu.
Aastakokkuvõtete aeg toob lugejateni veelgi tagasivaateid 2023. aastasse.
Uued Uudised