Riik on jätnud loovintelligentsi närutama

Olen luuletaja ja tõlkija, kes aasta 2000 paiku jõudis järeldusele, et Eestis viiakse läbi loovisikute vastu suunatud genotsiidi, ja seetõttu peatasin oma loomingulise tegevuse. Omaks lõbuks olen sellega tegelemist hiljem küll jätkanud, ent peaaegu mitte midagi enam avaldanud.

Kultuur on meie põhiseaduses riigi erilise hoole ja kaitse all. Paraku pole riik märganud, et see kultuur ei sünni iseenesest, vaid selle taga on konkreetsete inimeste töö ja vaev. Neist inimestest riik paraku ei hooli. Ja riik tundub tõemeeli arvavat, et kultuuri saab tasuta. Ilmselt arvab riik koguni, et looja võiks kultuurile veel ise pealegi maksta. Aga see tegevus ei ole jällegi jätkusuutlik, sest see raha peab ju kuskilt tulema. Puuduv ravikindlustus näiteks, mille eest sundettevõtjaist loovisikud maksta ei jõua, põhjustab hulga invaliidistumisi ja enneaegseid surmi.

Meil siin Eestis on üks mantra, mida pühalikult korrutatakse – “turg paneb asjad paika”. Proovigem siis pöörata seda sedapidi, et mina, töötegija, otsustan ise, mis on õiglane hind minu töö viljade eest, ega anna neid enam maapähklite eest käest. See tähendab streiki. Ja sellega kutsun üles liituma kõiki, kellele teeb muret nende kehv majanduslik järg praegu ja ka vanaduses.

Minu nõudmised on järgmised: honorarid kümnekordistada; autorihüvitusfond kümnekordistada; hüvitise miinimumsumma võiks olla 100 eurot, sest praegust raha jaotamise korda iseloomustab laulusalm “võitja võtab kõik”. Ja iga kord, kui Kultuurkapitali raha betooni valatakse, maksta 10% projekti maksumusest loovisikuile välja otsetoetustena. Sest see raha tuleb ju nende arvelt. Ravikindlustus riigi poolt. Ja personaalpensionid, kompenseerimaks ebaõiglust, mille tagajärjel enamik loovisikuid hakkab vanaduses saama pelka rahvapensioni. Juhul, kui neil õnnestub üldse nii kaua elada. Raha leidmine selleks otstarbeks poleks sugugi keeruline, see oleks vaid hea tahte küsimus. Selle raha võiks võtta kasvõi Aafrika riikidele antavast arenguabist. Meie põhiseadus nimelt sätestab, et riigi erilise hoole ja kaitse all on kultuur, mitte Aafrika areng.

Seniks tuleb ilmselt luua sotsiaalmeediasse grupp “Streikivad luuletajad”, kus üksteisega oma loomingut jagada…

Aadu Hurt