23.09.2018
Illustartiivne
Seda, et Eesti võimupoliitikud üheski põrunud asjas vastutust enda kanda võtta ei taha, teab juba kogu ühiskond, ja viimased skandaalid kinnitavad seda.
Eesti meedia- ja poliitikamaastikul ringi vaadates jääb praegu mulje, nagu oleks Danske rahapesu midagi kauget ja võõrast, millega Eesti kuidagi seotud pole – see on “danskede” värk! Aga pesumasin töötas ju Eestis…
The Guardian kirjutas neljapäeval: “Danske Bank money laundering ’is biggest scandal in Europe”, mis tähendab Euroopa suurimat rahapesuskandaali Eesti osavõtul. Mida aga teevad Eesti võimueliit, kes oli neil pikkadel aastatel riigipiruka juures, ja teda toetav peavoolumeedia? Nad kas vaikivad või ründavad raevukalt neid, kes julgevad küsida: “Kuidas te võimul olles seda ei märganud?”
Eriti reljeefselt jookseb sellest loost läbi Jürgen Ligi nimi, kes oli rahapesumasina töötamise ajal Eesti rahandusminister, aga ka mitmete teiste Reformierakonna, IRL-i ja sotside ministrite nimed justiits- ja siseministrite tollases nimistus. Tasub meelde tuletada, et nii VEB Fondi kui ka Danske afääri taga on Venemaa, Ligi aga on kaitseministrina kärpinud ka Eesti kaitsevõimet, näiteks sõjaväeluure kaotamise kaudu. Kuidas ka ei vaataks, igalt poolt paistavad kikkis oravakõrvad ja Vene karu pruun kasukas…
Sama kummaline ja kõnekas vaikus valitseb Metsavase juhtumi ümber. Oli õõvastav kuulata Kaitseväe juhataja Riho Terrase juttu, kes aina sarjas kaabakat, kes olevat petnud kõigi usaldust – ei mingit vastutustunnet enda tegematajätmiste osas, nagu ka kapo juhi Arnold Sinisalu puhul. Järeldus on lihtne – Eestis lihtsalt ei vastuta keegi mistahes prohmakate eest, mis neelavad sageli miljoneid tulutuks osutunud eurosid või teevad riigi välisvaenlaste ees kaitsetuks.
Ilmselt on õigus neil EKRE poliitikutel, kes väidavad, et Eesti võimuladvik ja kogu poliitiline süsteem on aastapikkuse täieliku kontrollimatuse ja sellest tuleneva vastutustundetuse tõttu üdini pehkinud, ja nüüd ollakse olukorras, kus tuleb kas kõik ausalt üles tunnistada või jätkuvalt eitada. Praegu tundub, et ollakse valinud viimase tee, mis tähendab veelgi suuremat allakäiku ja kunagi nagunii tulevat plahvatuslikku hävimist. See aga ohustab tugevalt riigi allesjäämist, sest otsi võidakse hakata peitma kas euroliidu provintsiks või Venemaa regiooniks muutudes – iseseisvas riigis on paljastamise oht suurem.
Ilmselt tähendavadki ägenevad rünnakud EKRE vastu seda, et iga hinna eest püütakse ära hoida rahvuskonservatiivide võimuletulekut, sest siis tõusevad kõik seniste võimurite sigadused päevavalgele.
Huvi võiks pakkuda ka sel nädalavahetusel kogu Soomes käiv ulatuslik erioperatsioon, mille märgusõnadeks on taas “Venemaa eriteenistused”, “rahapesu” ja “venelaste maaostud Soomes”.
Aga seni – kas tõesti ei leidu Eestis ainsatki poliitikut, kus tõuseks ise püsti ja sõnaks: “Mea culpa…”?