22.01.2020
Kortermaja Stockholmis pärast plahvatust.
Viimaste päevade võimsad plahvatused Stockholmi ja Norrköpingi kortermajades on pannud isegi sealse poliitkorrektse politsei möönma, et punane joon olevat ületatud – tegelikult on see juhtunud juba ammu, sest mõne aastaga on plahvatuste ja tulistamiste arv tohutult kasvanud.
Võimud seostavad juhtumeid kuritegelike jõukude omavaheliste arveteklaarimistega, jättes tavaliselt märkimata, et tegu on sisserändajate kriminaalsete organisatsioonidega. Peaminister Stefan Löfvenil jätkus hiljuti jultumust väita, et kui poleks migrante, siis ilmselt märatseks samamoodi etnilised rootslased.
Politsei hinnangul olid Stockholmi Husby ja Kista piirkondades toimunud plahvatused tähelepanuväärsed seetõttu, et need olid eriti halastamatud ja need korraldati kõrvalisi tsiviilisikuid tõsiselt ohustades, vahendab ERR. “Mitte kõigil kurjategijatel pole võimekust selliseid tegusid sooritada,” nentis Stockholmi põhjaosa politsei asejuht Anders Rissel ajalehele Dagens Nyheter.
Ajalehe Aftonbladet andmetel toimus eelmisel aastal Rootsis üle 120 plahvatuse, Yle aga teab kirjutada, et kui 2018. aastal toimus Rootsis 162 lõhkeaineplahvatusega rünnakut, siis 2019. aastal oli selliseid juhtumeid juba 257.
Malmö kõlab muule maailmale juba millegi plahvatavana, paljud Stockholmi ja Göteborgi migrandilinnaosad (Rinkby) saavad tuntuks just krimiuudiste kaudu – see on Rootsi äraspidine bränd.
Isegi kui jätta kõrvale plahvatuste, tulistamiste ja granaadirünnakute seotus sisserändega ja selgitada seda mingite abstraktsete kurjategijate arveteklaarimisega, siis tõstatub küsimus: kuidas saab see vana demokraatiaga riigis juhtuda, mis on seal valesti?
Lõpuks tuleb ilmselt ikkagi tagasi jõuda selleni, et riigi kontrolli alt väljunud kuritegevus on seotud sisserände, olematu integreerumise ja multikultuurse ühiskonnamudeli kokkukukkumisega. Kas aga Rootsis on enam võimalik enesepuhastus läbi vasakliberaalse ühiskonnakorra hülgamise, on vaid rootslaste endi otsustada.