Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Freedom House hinnang ei ole kivisse raiutud tõde, vaid on ideoloogiline lahterdamine

-
07.05.2020
Ungari kaitseb Euroopat.
© AFP/Scanpix

Eesti meediaväljaanded on pööranud suurt tähelepanu USA-s baseeruva inimõigusorganisatsioon Freedom House järjekordsele raportile, kusjuures läbivaks tooniks on suur austus nende väljaöeldu vastu – see aga ei pruugi sugugi tõde tähendada.

“Kunagi oli Freedom House erapooletu inimõigusorganisatsioon. Sorosi rahastamisel on nad alla käinud,” ütles Ungari valitsuse kõneisik Zoltán Kovács. “Igaüks, kes nende liberaalsete vaadetega ei nõustu, hinnatakse alla.”

Ungarlastel on õigus – sellised organisatsioonid on juba ammu muutunud poliitilisteks ja ideoloogilisteks tööriistadeks kellegi kätes. Kui võtta kasvõi sedasama George Sorost, siis tema vaated on ju teada – ja on selge, et kes saab temalt rahastuse, väljendab ka tema seisukohti.

Kui võtta läänemaailma poliitilist spektrit lihtsustatumalt, siis on seal on laias laastus kolm jõudu: konservatiivid, liberaalid ja vasakpoolsed (koos rohelistega). Viimase 30-40 aastaga on liberaalne leer suutnud enamikus lääneriikides võimule saada ja kõige aluseks on saanud nende maailmavaade. See määrab ära ka näiteks inimõiguslaste suunitluse.

Liberaalide maailmapilt aga on juba tugevalt vasakpoolsusest mõjutatud, seetõttu on nemad ka liberite liitlased konservatismi vastu. Eks vähemuste, naiste ja migrantide kaitsminegi ole pärit neomarksistliku Frankfurdi koolkonna arsenalist. Sellest ka meeletu inimõiguste laiendamine, millesse mahuvad juba ka kapriisid, nõrkused ja perverssused.

Maailmas pole olemas erapooletut inimõiguslust (kui seda on üldse olnud), mis lähtuks ainult inimsoo põhiõigustest ehk õigusest elule, toidule, peavarjule, turvalisusele ja arstiabile. Inimõigusorganisatsioonid on pugenud peamiselt vasakpoolsete ja liberaalide külje alla ja kuulutavad nende agendat – sellest ka konservatiivsete riikide ründamine.

Kahtlemata väidavad paljud, et inimõigused on universaalsed ega sõltu ideoloogiatest. Paraku on inimõigusi sedavõrd laiendatud (näiteks väidavad veganid, et nende toitumisstiil on inimõigus, sama väidetakse migratsiooni kohta), et ühtede õigused hakkavad põrkuma teiste õigustega. Nii on ühiskonnad ja riigid pandud valikute ette, ja sellest sõltub, kas nad sobivad Freedom House`le või mitte.

Kui ühes riigis tuleb kaitsta korraga naiste õigusi ja usuvabadust, siis on euroopalik riik kohe raskustes, kui ta on islamimigrantidest üle ujutatud – ühest küljest peab ta kaitsma naiste õigusi, teisest küljest islami naistevaenulikku elustiili, ja vastuolu on kohe olemas. Võimatu on kaitsta ka migrantide ja põlisrahva õigusi üheaegselt, kusjuures rahvaste segamine pole lahendus.

Kaudselt sama olukord on ka homoseksualismiga, mida kiputakse inimõiguseks tembeldama – riikides, kus on homoagendal lastud möllata, on nende agressiivne eneseväljendus läinud selgelt vastuollu traditsioonilise mees-naine-lapsed peremudeli ja kristliku kultuuriga. Kui riik valib selle tee, kus ta ei luba geiagendal üle pea kasvada ja toetab pigem sündivust tõstvat heteroseksuaalsust, on ta kohe Freedom House mustas nimekirjas.

Ungari tegi oma konservatiivse valiku – ta otsustas kaitsta oma rahvast, madjareid, traditsioonilist peret, kristlikku kultuuri, jättes kõrvale nii migrandid kui ka kõik ülilaiendatud “euroopalikud väärtused”. See algatas kohe nõiajahi, sest agressiivsetel vähemustel on kombeks lüüa meeletut häirekella ja tekitada võltspilt, nagu oleks kogu riik “totalitarismi” vastu. Kui Ungari ongi mingil moel vabadusi piiranud, siis ennekõike selleks, et röökijate loodav miraaž tegelikkust ei varjutaks.

Nii ei mahugi Ungari enam Freedom House edunimekirjadesse, sest ta ei mahu enam ka liberaalsesse maailmapilti. Ja sellest pole lugugi, sest madjaritel läheb hästi, erinevalt ebaturvalisest Lääne-Euroopast. Ainus häda on see, et neid esitletakse maailmale kui antidemokraatlikke deemoneid, mis on ääretult ülekohtune.

Freedom House ei ole enam lõplik autoriteet, tema hinnangud on nimekiri, mida koostatakse poliitiliste ja ideoloogiliste sümpaatiate ja antipaatiate alusel. Seega ei maksa väga hoolida, millisel positsioonil keegi on, sest tegu on subjektiivse hinnanguga.