20.09.2018
Veel maikuus liikus Andrus Vaarik elurikkas seltskonnas.
Päris naljakas on see, kui inimene, kellelt võiks mõistlikku ja erapooletut arutlemist oodata, osutub ideoloogilist verbaalset kõhulahtisust põdevaks politrukiks.
Iseenesest on juba see eriline, et näitleja Andrus Vaarik sotsidesse astus. Eks iga hinna eest võrdsuse propageerijad ole alati lihtinimese taustaga haritlaskonda paelunud. Praegune uusmarksism on loobunud varandusliku ebavõrdsuse vastu võitlemast ja võtnud uuteks rõhututeks kõikvõimalikud vähemused, ning revolutsiooni täideviijaks on valitud noored ja loominguline intelligents – sealtkaudu jõudis ka Vaarik sotside ridadesse.
Just Vaariku kohta sobivad Urmas Espenbergi ettekandes “12 paradoksaalset augustiteesi” öeldud sõnad: “Loomingulised liidud, 1987. aasta avangard, nüüdne tagurlaste pesa, riigi poolt rahastatav truualamlike riigikulturnikute seltskond.”
Oma Õhtulehes avaldatud paskvillis “Oleksin EKRE valija, kui elu poleks mulle muid uksi avanud” kirjeldab Vaarik oma vasakliberaaliks kujunemist. Esiteks, ta on muutunud kapitalismi suhtes dissidendiks ja kuigi ta rõhub negatiivse poole pealt rahakultusele ning positiivse poole pealt haridusele, on tema hinnangud kui inimesel, kes on nende mõistete halvimas tähenduses saanud maamatsist linnavurleks (mitte talupojast intelligentsiks).
Nimelt on Vaarik öelnud, et “Eestis on inimesi, kes elavad halvasti või jääb nende elatustase keskmisele alla. Just need inimesed on EKRE-le kerge saak.” Esiteks halvustab vastne sotsiaaldemokraat elule jalgu jäänud inimesi, väites, et nende materiaalne seisund on teinud neist inimesed, kes pole enam võimelised iseseisvalt ja analüütiliselt mõtlema. Kuigi ta nimetab neid ka inimesteks, kellest teised pole hoolinud ja kelle EKRE on äratanud, nullivad selle positiivsusmomendi ära laused: “Kapitalismis on arvukalt neid, kes tunnevad end õnnetuna ja pole rahul. Igaüks tahab kiita ja pai saada. EKRE on osavalt rahuldanud pea 20 protsendi eestlaste tunnustusvajaduse,” — seega olete ikkagi pööbel! Andrus Vaarik alavääristab ja mõnitab tervelt viiendikku eesti rahvast!
“Need saavutused, mille eest EKRE-t tunnustatakse, on valdavalt kaasasündinud ja füsioloogilised – selleks on rahvus, emakeel, nahavärv ja sugutung,” väidab Vaarik. Ja mille poolest siis sotsid erinevad? Neil on rahvuse asemel esikohal rahvusetus ja juurtetus; emakeele asemel kõik suurkeeled, olgu siis inglise või vene keel, mille ülimuslikkust nende poliitika soodustab; nahavärviks mistahes muu peale valge, ning sugutungis vaid see, mis soo jätkamist endaga kuidagi kaasa ei too!
“EKRE on asunud raevukalt ründama kohtunikke, sest üle poole Eesti elanikest on kantud karistusregistrisse!” Ei, näitlejahärra, rünnak tuleneb sellest, et kohtunikud on asunud lahendama neid probleeme, milleks riigil puudub toimiv seadusandlus (näiteks kooseluseaduse rakendusaktide puudumine); prokuratuuri üle puudub tsiviilkontroll, inimestega õiendatakse arveid pikkade menetlusaegade kaudu jne – aga Vaarikule ei maksa üksikasju vist välja tuua, see ei huvita teda, tema rõhub karistatutele, mõtlemata, miks on pooled Eesti elanikest kriminaalideks tehtud!
“Kui EKRE juhtpoliitikud tahavad ausad olla, siis tegelikult peaks nende esimeseks vaenlaseks olema hoopis haritud inimesed, õpetajaskond. Haridus tõmbab neilt vaiba ära.” Ei, ei tõmba, sest praegune haridussüsteem ei tooda enam laia silmaringiga haritud inimesi, vaid kitsastesse ideoloogiaraamidesse surutud ajupestuid. Oleks Vaarik ise haritud inimene, siis ei arutleks ta EKRE tausta üle nagu patriits pööbli üle, vaid üritaks nende populaarsusfenomeni sügavamalt mõista, kui ta teeb seda targutusega – “Näe, EKRE äratas põhjakihi üles!”
Vaarik näeb sotsiaaldemokraatide ja rahvuskonservatiivide vahet ka selles, et esimesed annaksid justkui alumistele võimaluse tõusta, EKRE aga kisub tipud alla. Taas ei – just sotside poliitika toob siia kauged ja arusaamatud Brüsseli nõuded, mis panevad “alumisi” põdema, EKRE aga annab globalismiideoloogiate poolt alla surutud eesti inimestele võimaluse oma hääl taas kuuldavaks teha.
Andrus Vaarik ütleb, et teda häirib tänases maailmas kurjus ja viha. Lugegu ta näitlejana oma jutt laval ette ja iga mõistlik pealtvaataja leiab just selles viharünnaku. Tema erakonnakaaslane Marianne Mikko jäi kord Tallinna TV saates “Ajurünnak” avalikus ja demokraatlikus väitluses alla Varro Vooglaiule ja hakkas nõudma “katoliikliku propaganda” lõpetamist. Kui aga saatejuht tegi selgeks, et tegu on väitlussaatega, kus mõlemal on õigus oma arvamusele, tegi Mikko pähe kutsikanäo ja ütles: “Aga minul on ju õigus!” Vaat selline on sotsi argumentatsioon!
Lõpetades Vaariku väitega “Natsionaalkonservatism on oma olemuselt irratsionaalne”, tuleks küll meelde tuletada, et Marxi sotsiaaldemokraatia oma erinevates vormides, eriti bolševismi kaudu, on toonud kaasa kümnete miljonite inimeste ratsionaalse tapmise. Huvitav, et ta ei kasuta mitte sõna “rahvuskonservatism”, vaid on sisse toonud sõna “natsionaal-” — ehk siis arendaks seda edasi “natsionaalsotsialism — sotsialism (sotsiaaldemokraatia)”!