27.05.2020
Kashmiri naistudengid naasevad koroonaviiruse tõttu Dacca ülikoolist kodumaale. Pilt on illustratiivne.
Suur osa Eestis tehtavatest toimingutest põhinevad üldjuhul sellel positiivsel, mis ühe või teise puhul on olemas, ja negatiivne jääb tavaliselt kõrvale – seda ka õpisisserände puhul.
Statistika järgi on Eestis õppivatest välistudengitest paljud sellistest riikidest riikidest nagu Nigeeria (347), India (241), Bangladesh (223) ning Pakistan (149). See tekitab rea küsimusi, sest ükski neist riikidest pole stabiilne ja demokraatlik maa, vähemalt euroopaliku arusaama järgi.
Miks tuleb näiteks islamimaalt Bangladeshist või Pakistanist üks noor inimene põhjamaisesse Eestisse ja täiesti teisse kultuuriruumi kõrgharidust omandama? Kas ta ei pääse näiteks multikultuursemate Saksamaa ja Rootsi ülikoolidesse sisse ja Eestisse tulek tähendab madalamat haridusläve? Milline on üldse noore bengali või pakistanlase tase, et siin õppida ja kas meil ei võeta neid vastu vaid rahalistel ja poliitkorrektsetel kaalutlustel, isegi kui “õõnespeade” jutt pole tühjast võetud?
Võib eeldada, et Eestisse tullakse just seetõttu, et mujale ei pääse – me oleme ikka veel teise ešeloni EL-i riik, ja lihtsamalt tudengeid vastuvõttev Eesti on tõenäoliselt hüppepakk näiteks Saksamaale maandumisel. Eesti kõrgharidussüsteemi toimimine migratsioonipumbana on karm reaalsus.
India puhul on hoiatav seegi, et ka nende endi ülikoolid annavad päris häid spetsialiste, kes on näiteks USA-s hinnatud – miks tulevad nad Eestisse õppima? Ilmselt mängivad oma rolli siia kandideerijate nõrgem tase ja soov pääseda Läände.
Nigeerlane, pakistanlane ja bengal ei tule Euroopasse, et omandatud tarkustega hiljem kodumaad päästa – ta tuleb, et jääda. Siin aga saab tast konkurent tööturul, ka meie eesti või vene rahvusest noorele – eriti kui jutt on kõrgtehnoloogilistest heapalgalistest ametikohtadest, millest unistab ka IT-usku eesti noor. Või tahab keegi väita, et noor hindu ei ole noorele eestlasele konkurent Tallinnas asuvasse tippfirmasse kandideerimisel?
Omaette riik on Nigeeria, kust lähtub väga tugev migratsioon, kust on alguse saanud väga ohtlik ideoloogia “Ei läänelikule haridusele” ehk Boko Haram, kust lähtuvad väga tugevad petuskeemid ja mille kuritegelik diasporaa valmistab Lääne-Euroopale suurt peavalu (nn Lagose maffia). Mis alust on Eestil arvata, et siinne, seitsmesaja inimeseni ulatuv nigeerlaste kogukond on kõige sellest puutumata?
Üliõpilased on alati olnud tugevad ideoloogiate kandjad – tarkust juba on, aga elukogemust mitte, mistõttu on nad manipuleeritavad. Kõnealustest riikidest tulijad kinnistavad päris kindlasti Eestis islamit kui meil veel vähelevinud, kuid ohtlikku religiooni – mošeed külastavad ka mõõdukad moslemid (sealsed noored on kindlasti religioossed), mis võib suurte kogukondade puhul viia nõueteni ehitada neile pühakojad, mis hakkavad aga radikaliseerumist edendama.
Paljud Kolmandast maailmast tulevad võõrtudengid saavad hariduse Eesti maksumaksja toel, nende õpetamisest saadav kasu aga on kesine, seda nii meile kui nende kodumaale. Kui Eesti soovib ülikoolide rahvusvahelistumise kaudu teenida, siis selleks on Euroopa Liit ja euroopalik kultuuriruum, mitte teiste ühiskondade noorsoo eksport, mille taga on tavaliselt emigreerumissoov.
UU