17.02.2021
Marko Mihkelson võib juba ammu kellelgi pihus olla.
Teisipäevasel välispoliitika arutelul Riigikogus ütles EKRE aseesimees Mart Helme, et Eesti välispoliitika on kivistunud, see ei lähe kaasa maailmas toimuvaga ja praktiliselt puudub võimekus tegeleda muutuvate olukordadega.
Seda kinnitas Kaja Kallase valitsuse välisminister Eva-Maria Liimets, kelle ettekanne koosnes sisutühjadest kantseliitlikest loosungitest. Väliskomisjon esimees Marko Mihkelson aga justkui kordas üle truudusvannet Brüsselile.
Mart Helme toonitas, et maailm on muutunud ja muutub jätkuvalt, kasvõi pandeemia võtmes. Marko Mihkelson aga raius, et Eesti põhimõtted on samad, mis me panime paika taasiseseisvudes ja Euroopa Liiduga ühinedes.
Need ongi, aga maailm on muutunud ja paljudel seisukohtadel ei pruugi enam kandvat vundamenti all olla. Mart Helme rõhutas, et ka NATO on pilgud mujale pööranud, Hiina-USA vastasseis esiplaanile tõusnud ja nii edasi – kui me elame Marko Mihkelsoni moodi vanade stampide järgi, avastame järsku, et oleme üksi keset mahakukkunud loosungeid.
Uus valitsus aga jätkab kivistunud ja vananenud välispoliitikat, tuues selle ka sisepoliitikasse. Maaeluminister Urmas Kruuse lubab hakata soodustama võõrtööjõu sissevedu, muutes Eesti “avatuks”. Kaja Kallas valitsus ei kavatse edasi minna välismaalaste seadusega, mis piirab migratsiooni. Uus koalitsioonilepe on täiesti pühendunud nn avatusele.
Kallase valitsusel puudub täielik arusaam maailma arengutest, selles osas mõeldakse endiste stampide raames. Nagu paljud liberaalide võimu alla langenud Ida-Euroopa riigid, võtab Eesti kuulekalt üle poliitika, mis Lääne-Euroopas on pendlina äärmuses ära käinud ja hakkab tagasi langema – Ida-Euroopa liberaalid kannavad ultraliberalismi lippu nüüd mõnu ja uhkusega, märkamata Lääne-Euroopas toimuvaid muutusi.
Ei, Lääne-Euroopa ei muutu veel konservatiivsemaks, seal valitsevad endiselt paduliberaalid ja punased vasakpoolsed, toimib rändepakt, surutakse peale “euroopalikke väärtusi” ja toimub föderaliseerumine. Jutt käib abinõudest, mida võtavad riigid üksikute huntidena ette neis valdkondades, kus probleemid on üle pea kasvanud.
On huvitav, et ajal, mil Kaja Kallase valitsus räägib avatusest, võttis Prantsusmaa parlament vastu islamiäärmusluse vastase seaduse. President Macron on aru saanud, et islamiseparatism ohustab Prantsusmaa vabariiklikke väärtusi. Jutt käib sellest, et islamiäärmuslased loovad kogukondi, mis tõrjuvad Prantsuse sekulaarset identiteeti ja riigikorda, aga ka väärtusi nagu sooline võrdõiguslikkus. Somaallanna kirjeldab mosleminaiste rasket saatust Lääne-Euroopas
ERR kirjutab ka sellest, et Prantsuse poliitikud hakkasid koondama kultuuriringkondi USA-st sisse tungiva tühistamiskultuuri vastu, mis võtab üle riigi ülikoole ja ohustab prantsuse kultuuri. Sunday Telegraph aga kirjutab sellest, et Ühendkuningriigi valitsus plaanib hakata trahvima ülikoole, kus toimub sõnavabaduse piiramine nn tühistamiskultuuri vaimus, lisaks on esitatud nõue, et kultuuripärandiga tegelevad ühendused peavad jääma apoliitiliseks.
Lisada võib ka AFP uudise, mille kohaselt kutsus Euroopa Komisjon esmaspäeval üles liikmesriike oma tegevust piiride sulgemisel koordineerima, mitte kehtestama ühepoolseid piiranguid nagu seda tegi hiljuti Saksamaa.
Mida neist uudistest võib välja lugeda? Esiteks – isegi Saksamaa ei allu Brüsselile, kui leiab, et too on pandeemia vastu võitlemises käpardlik. Eestis aga deklareerivad välisminister ja Riigikogu väliskomisjoni esimees piiritut ustavust Brüsselile.
Teiseks – Suurbritannia ja Prantsusmaa võtavad ette samme nn tühistamiskultuuri vastu, mis tähendab kultuurimarksistliku ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlemist. Eestis koguvad sellised meeleolud “vihaste valgete vasakliberaalide” seas alles jõudu, muuhulgas vihakõneseaduse läbisurumise kaudu.
Kolmandaks – Prantsusmaa piirab islami mõju, seda ka sisserände piirangutega, Eesti aga just kavatseb maailma kõigile avada, lubades siia slaavlasi, moslemeid, aafriklasi ja keda iganes.
Nii näemegi, et liberaalne PortoRollo valitsus elab minevikus, viies ellu poliitikat, millest isegi Lääne-Euroopa hakkab, kuigi vastu tahtmist ja reaalsusest sunnituna, juba loobuma. Nii võib juhtuda, et varsti on Prantsusmaa oma vabariiklike väärtuste nimel loobunud nii massimigratsiooni kui ka tühistamiskultuuri impordist, Kaja Kallas aga alles hakkab seda poliitikat ellu viima, uskudes, et tegutseb progressiivselt.
Eesti välispoliitika on seega umbes nii strateegiliselt, liitlaste ja maailmapoliitika raames, kui ka taktikaliselt, võttes üle hukatuslikke ideoloogiaid, samas kui paljud on need üle elanud ja loobuvad sellisest saastast.
UU