01.10.2019
Võõrad kultuurid meile ei sobi.
Kõige tähtsam eeskuju lastele perekonnas on, kui isa armastab ema ja ema isa ning lapsed seda näevad. Nii loksub kõik ise paika eluterveks arenguks. Oluline on see, mis sa südames kannad ja teistele edasi annad ning ainult nii jätkub meie täisväärtuslik Eestit ja perekonda hoidev rahvusmeelne liin.
Laulu ja tantsupidu ning meie rahvariided on täiesti unikaalsed nagu ei kuskil mujal. Kuulasin raadiost, kuidas Ameerikasse põgenenud eestlastele tundus vabaks saanud Eesti nagu muinasjutumaa. Oli täiesti tavaline, et seal sündinud lapsed rääkisid kogu aeg eesti keeles ning kandsid oma südames Eestit, kui endiselt nende kodumaad, kuhu nad kunagi tagasi tahavad tulla.
Nad lõid käega vastu rindu ja ütlesid uhkelt, et olen eestlane. Usun, et nii on ka Eestis olevate väljamaalastega, kes tahaks koju tagasi minna. Hetkel on nad lihtsalt võõra identiteediga kodanikud, kel südames teised usud, kombed ja kasvatused.
Teame, et erinevused inimeste vahel võivad tekitada konflikte. Võtame kas või näiteks Vene võimu aja, kui meie kodumaale toodi massiliselt võõraid kodanikke, kes lõpuks hakkasid oma võimu kehtestama ja tekkisid verised konfliktid.
Mõelgem, kas see oleks veel meie Eesti, kui siia lasta näiteks 500 000 moslemit, 500 000 musta aafriklast ja veel 500 000 Vene kodanikku? Kus on piir, millal aitab külaliste arvust? Samamoodi ootad ikka, et peo lõpus inimesed su kodust ikkagi lahkuksid, et sa saaksid rahulikult olla koos oma perega, inimestega kes on sulle lähedased, need kellega oled ühesugune.
Me kõik tahame ju rääkida oma kodumaal enda emakeeles ja olla oma inimestega. Kui olen käinud reisil võõraste kultuuridega riikides, siis on see huvitav kogemus, kuid lõpuks väsin kõigist neist võõrastest inimestest ja võõrast keelest ning ihkan tagasi turvalisele ja kallile Eestimaa pinnale, oma koju, oma inimeste juurde.
Mulle meeldivad teised kultuurid ja erinevad rahvused oma kõigi eriliste omaduste ja ajalooga. Sellepärast me olemegi nii kaunid ja erinevad, kuna eksisteerime eraldi, mitte halli segamassina. Massiliselt minu kodumaale tungida ei tohi, minu elukeskkonda muuta ja mind lisaks veel solvata. Mina ei ole võlgu mitte kellelegi, kelle pärast tuleb meil kannatada. See enesehävituslik protsess ei muudaks mitte midagi paremaks meie ega ka me perede jaoks. Meie oleme siin vähemus ning peame iseendeid, keelt ja kodumaad kaitsma iga hinna eest.
Meie perede liikmed peavad käima hommikust õhtuni tööl, pole aega teineteiselegi olemiseks. Me peame juba varakult panema lapsed sõimerühmadesse, et saaksime tööle naasta ja ennast ära elatada – maksta pangavõlad, liisingud, üürid, kommunaalid, toiduarved, kohatasud, jne. Kaheksa kuud aastas peame muretsema, et me ei külmuks, ostes riideid ja küttes kodusid iga päev rohkem või vähem. Ometi jätkub meie südametes kaastunnet niipalju, et aitame iga aasta oma inimesi meeletute annetustega, kuid siiski oleme Euroopa Liidu riikidest suhtelise vaesuse edetabelis kõrgel kohal.
Meil on rohkem kui 20 000 tuhat last, kes kannatavad pidevat nälga ja elavad vaesuses. Ometi tunneme kaasa võõrastele elujõus meestele soojadelt maadelt. Neid tuuakse siia meie rahva sekka erinevaid teid pidi. Kus on õiglus? Kas oleme hääbumas oma 800 000 inimesega oma heatahtlikkuse pärast, unustades samal ajal iseennast ja oma identiteeti?
Piirkonnad, kust rändesurve tuleb, on maailmas enimrahvastatud maad. Ma kadestan Aafrikat ja Lähis Ida riike kus on aasta läbi soe. Seal tehakse ainult niipalju, et minimaalselt hakkama saada, nii juba aastatuhandeid. Muretult elatakse siiani savionnides sooja päikese all. Samas on seal üle 17% inimestest HIV positiivsed ning seal levivad teised erined haigused, mis siin mandril on ammu unustatud.
Nende õnneks pakuvad eurooplased jt. neile alalõpmata igakülgset abi ja toetusi, mis soodustavad hoogsalt inimeste juurdekasvu.
Me peame leidma kogu selles infosõjas tõe. Meile üritatakse pidevalt midagi müüa või veenda milleski, mis on manipuleerijale kasulik. President Lennart Meri ütles kunagi: „On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib, kuid palju raskem on rääkida juttu, mis on tõsi.“ Paljud ei kannata tõde ning elataksegi roosas mullis ja endale valetades, sest nii on valutum. Kuid kui kaua me pead liiva alla peidame ja enda ümber toimuvat ignoreerime? Tänapäeval käib lõputu võistlus igal pool, nii koolis, spordis, poliitikas kui ka maailma riikide vahel võimu ja kehtestavate ideoloogiate pärast.
Manipuleerides üritatakse meile müüa igapäev erinevaid asju ja meid veenda ning suunata midagi arvama ja tundma nende jaoks kasulikes teemades. Seepärast peamegi avardama oma silmaringi ja olema teadlikud kõikidest faktidest, et suudaksime teha tervemõistuslikke otsuseid meie inimeste, perede, laste ja teiste jaoks, sest sellest sõltub meie elu ja hea turvaline käekäik siinses ohtlikus maailmas. Hoolige, palun, meie inimestest ja rahvusriigist ning seisame Eesti eest!
Andres Nirgi