Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ettevõtja Harry Raudvere: Eelmiste valitsuste korruptiivne tegevus on ohtu seadnud kogu riigi energiajulgeoleku

-
09.12.2019
tuul
© Scanpix

Demokraatia väidetakse olevat suurepärane ühiskonnakorralduse vorm. Kas või juba sellepärast, et igaühel on võimalus end ise teiste ees täis teha. Peale reedest pressikonverentsi tuuleenergeetika teemal, kus esines enamik selle sektori arendajaid, suutsid end üldsuse eest kapitaalselt täis teha meie peavoolu meedia parimad esindajad.

Nende huvi ei keskendunud probleemi analüüsile, mis on tänaseks tekitanud olukorra, kus riigi vastu on küpsemas tuulenergeetikat arendavate ettevõtete hiigelnõuded, vaid huvi ja energia oli suunatud eelkõige rahandusministri nõuniku Kersti Krachti vastu, kellele pandi süüks sekkumist ettevõtjate ja riigivahelisesse konflikti ja seda just ettevõtjate poole hoides.

Küsimusele, kui rahandusminister on riigiettevõtte „Eesti Energia“ üldkoosoleku pädevusega isik, siis miks ja kuidas saab ministri nõunik esindada üldse teisi osapooli, on olemas selge ja konkreetne vastus: „Eesti Energia“ äriplaan tänases õigusruumis ja vabas turukonkurentsis ei ole jätkusuutlik. Seda esiteks. Põlevkivist toodetud elektri omahind on oluliselt kallim börsi müügihinnast. Selline riigipoolne salajane põlevkivielektri doteerimine maksumaksjate rahadega on kestnud juba aastaid, kuid uute karmistunud keskkonnanõuete ja eelarve defitsiidi tingimustes ei ole võimalik vana moodi jätkata. See oli selge juba paljude aastate eest kui selgus „Eesti Energia“ kontsernisisene ristsubsideerimine. Täna võime täie tõsidusega väita, et „Eesti Energia“ oli ja ka on teatud poliitiliste ringkondadega seotud äriinimeste toitumisahela oluline osa ning sellepärast hoiti paaniliselt kinni ja püüti säilitada hukule määratud ärimudelit, milles põlevkivi kasutamisel oli oluline roll. Siit ka selge arusaamine, miks oli vaja poliitiliste hoobadega hakata takistama konkureerivate energia toomisviiside turule tulekut.

Tuulest toodetud elektril on vaieldamatult kõige madalam omahind, millega põlevkivist toodetud elekter ei suuda kunagi konkureerida. Küll kujutati meie olemasolevat elektrisüsteemi suletud konnatiigiga, kus tuulevaiksete ilmade korral oleks tulnud suurendada kahjumlikult Narva põlevkivikatelde võimsust ja tugeva tuule korral panna jälle põlevkivikatlad seisma. Sellist naiivset ja valelikku informatsiooni võimendas ajakirjandus ja lõi juba ette kuvandi tuulenergia kahjumlikkusest.

Kahjuks jäi seejuures märkamata, et Eesti oli ühtses suures ja võimsas energiasüsteemis, kuhu oleks spetsialistide arvestuste kohaselt võimalik ilma mingite lisaressursside kaasamata paigaldada kuni 700 MW eest tuulegeneraatoreid. Täna ei ole küsimus enam Eesti Energia kui ettevõtte saatuses. Eelmiste valitsuste ja nende liikmete otsene korruptiivne tegevus on ohtu seadnud terve riigi energiajulgeoleku. Selle ohu likvideerimiseks ongi vaja täna tegutseda kiirelt ja läbimõeldult.
Tooksin siin veelkord välja lõigu Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Eerik Heldna sõnavõtust, mille ta esitas 30. novembril 2016. aastal toimunud majandusjulgeoleku konverentsil:

„Kolm põhilist majandusvaldkonda, millele kapo praegu Eestis erilist tähelepanu pöörab, on IT, transiit ja energeetika. „Tegeleme juhtumitega, kus ühe mõjuvõimsa grupi kitsastest ärihuvidest lähtudes hakatakse langetama üht või teist otsust. See on majandusjulgeolekut ohustav korruptsioon, mis võib esineda üksikute kuritegude kaudu, kuid tegelikult on toimunud süstemaatiline riigi iseseisvuse hävitamine.»

Seda iseseisvuse hävitamist näemegi täna sõjas tuuleparkide arendajate vastu. Millegipärast oli Eerik Heldna sunnitud peale sellist avaldust KAPO-st lahkuma. Ega ometi ei olnud ta hakanud ohustama neid mõjuvõimsaid isikuid, kelle huvides oli säilitada ühelt poolt Eesti energeetikas status quo, kuid samal ajal pakkuda riigile lahendusena välja Eesti Energia juurde monopoolse taastuvenergia tütarfirma loomist ja selle börsile viimist? Viia loodud ettevõte börsile lihtlabase plaaniga – saada omale järjekordne kontroll riigi jaoks olulises ja äärmiselt tulusas strateegilises valdkonnas. Neid näiteid on meie ühiskonnas piisavalt. Kui vaadata kasvõi rikaste edetabelit, siis torkab silma, et ruulivad avalikust sektorist eraäridesse läinud isikud ja just sellistesse, mis viidigi poliitilise otsusega börsile. Nagu näiteks Tallinna Sadam jne…

Sedasorti plaanid on pikaajalised, nõuavad eeltööd ja õige kuvandi loomist. Ja hoidku kõigevägevam selle eest, kui kurikavalat plaani ette valmistades võiks turule tulla mõni konkurent, kes riisub koore. Seda ei saa lubada ja tuleb rakendada kõiki abinõusid võimalike konkurentide tõrjumiseks. Esiteks tuleb luua õigusruum, mis piirab juurdepääsu konkurentide rahastamisvõimalustele. Selleks kehtestati taastuvale energiale makstava toetuse süsteem, mille määra suurendati vastavalt monopoolse ettevõtte arengule. Konkurentide äriplaanid ei saanud pankadest heakskiitu, sest nad pidid dokumentaalselt pankadele tõestama, milline on elektri hind kümne aasta pärast ja mis juhtub siis, kui taastuvenergia tasu maksmine lõpetatakse poolest aastast. Teiseks abinõuks rakendati vankri ette keskkonnaministeerium, kes keeldus kooskõlastamast planeeringuid põhjendusega, et kui riigil on vaja hakata kaevandama fosforiiti, siis peate oma tuulegeneraatorid ära koristama. Aastaid kestnud kohtuvaidlused võitsid arendajad ja said oma planeeringud Ida- Virumaal kehtestatud.

Kui oli selge, et erakapitalil arendatavad tuulepargid võivadki reaalselt hakata kerkima, siis kaasati koheselt kaitseministeerium oma radari teemaga. Kui arendaja suutis tõendada, et konkreetne rajatav tuulepark ei jää üldse radari vaatevälja, siis kerkis otsekohe üles raadioluure segamine Venemaa suunal. Raadioluuret segavad kõik Ida- Virumaa tuulepargid kuid mitte Eesti Energiale kuuluv Narva tuhaväljal asetsev suur tuulepark. See tuulepark ei olevat ohuks Eesti riiklikule julgeolekule. Ja me peame eriala valdavate inimestena riigi poolt aetavat jama uskuma? Kindlasti mitte, kuid ükskõik, millisele ministrile või ametkonnale oleme üritanud oma probleemidest rääkida, on tulemus ühesugune. Peame kuulma iga kord, et riigikaitse on suurim avalik huvi ja siin pole teha ega parata midagi. Peame täitma NATO salajasi eeskirju ning kui oleme tundnud huvi, et kas ja kuidas saab mingi sõjaline organisatsioon sekkuda ühe suveräänse riigi tsiviilellu ja mida see peaks juriidiliselt meie riigi kohta rääkima, siis kehitatakse selle peale õlgu ja leierdatakse järjekordselt joru suurest avalikust huvist.

Ma olen isiklikult kohtunud ja rääkinud riigi poolt tuuleenergeetika sektori arendajatele tehtavast ülekohtust minister Juhan Partisiga, Hanno Pevkuriga, Urmas Reinsaluga, Sven Mikseriga, Heli-Valdor Seedriga, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimehe Artur Talvikuga, kirjutanud peaminister Taavi Rõivasele, õiguskantslerile, KAPO-sse ja prokuratuuri. Täiesti mõttetu ajaraisk. Mitte kedagi neist ei ole see teema kõnetanud. Ja nüüd on esile kerkinud minister, kes julgeb küsida asjaosalistelt aru! Sellisest inimesest tuleb teha kiiremas korras poliitiline laip, põlgamata selleks kõikvõimalikke ja võimatuid vahendeid.

Ajakirjanik küsis Kersti Krachtilt, kas tal on andmeid Eesti Energia soosimise kohta. Ta jäi vastuse võlgu ja sellepärast oleme sunnitud tooma need faktid ise esile. Esiteks ja kõige marginaalsemaks riigi poolseks Eesti Energiat soosivaks sammuks oli Tootsi turbaraba maade eraldamine otsustuskorras Eesti Energiale. Kohus tuvastas riigipoolse seaduste rikkumise ning tühistas seadusevastase tehingu.

Teiseks näiteks võime tuua Narva tuhaväljadel asetseva Eesti Energiale kuuluva tuulepargi. Kui selles piirkonnas on Venemaa suunas tuulikute tõttu raadioluure häiritud ja riigikaitse küsimus pidi olema vaieldamatult suurim avalik huvi, siis miks ei demonteerita Eesti Energiale kuuluvat tuuleparki vahetult Venemaa piiri lähedal? Kaitseministeeriumi ametnik Meelis Oidsalu on rõhutanud, et me oleme ikkagi õigusriik ja selliseid samme ei ole võimalik astuda. Kas sellest tuleb järeldada, et teiste tuuleparkide arendused on riigi julgeolekule ohuks ja millegipärast Eesti Energiale kuuluv tuulepark seda ei ole? Ei sega luuramist ega eelhoiatussüsteeme? Tegemist on lihtlabase topeltmoraaliga.

Samuti plaaniti valitsusringkondade poolt mängida Aidu tuulepark Eesti Energiale. Selle tõenduseks on riigiasutuste otsene sekkumine hoonestusõiguste enampakkumise protsessi. Juba fakt iseenesest, et valitsus kohustas ühehäälselt Lüganuse valda rajama viie aasta jooksul Aidu tuuleparki on otsene tõend selle kohta, et riigikaitsega ei ole antud piirkonnas midagi pistmist. Või Päite-Vaivina tuulepargi keskel olevate riigimaade salajane üleandmine Eesti Energiale. Kas ka see asjaolu ei viita otsesele tahtlusele kahjustada Eesti Energia võimalikke konkurente. Neid faktilisi asjaolusid on veelgi, kuid usutavasti piisab ka nendest, et mõista Eesti Energia eelistamist teiste arendajate ees. Riigiametnikud õigustavad oma tegevust väitega, et riik kui Eesti Energia omanik võib investeerida omale kuuluvasse ettevõttesse. Võib, kuid ei tohi kasutada seejuures väljamõeldud põhjuseid ega seadusandja võimu konkurentide hävitamiseks.

Ja nüüd julgetakse rahandusminister Martin Helmele ette heita, et ta on omavoliliselt sekkunud teise ministeeriumi haldusalasse ja tegeleb teemaga, mis teda ei tohiks üldse puudutada. Tema kallale on ässitatud ajakirjanike hordid. Sõna võtavad kibestunud opositsioonipoliitikud ja näevad rahandusministri tegevuses ohtu nii demokraatiale kui riigi mainele tervikuna. Kui tõesti ei ole tuuleenergeetikat arendavate ettevõtjate probleemid rahandusministri teema, siis miks meie ajakirjanduseliit ei küsi aru nendelt ministritelt, kelle valdkonda nad antud teema lahterdavad? Miks nad ei pommita küsimustega majandus- ja taristuministrit Taavi Aasa, et viimane on lasknud olukorra tuulenergeetika sektoris nii kaugele minna, et riiki ähvardavad sadadesse miljonitesse ulatuvad kahjunõuded? Või on kõik juba ette nii kindlad, et kohtud ei näe oma otsustes riigipoolseid rikkumisi ning arendajatel polegi õigustki mingitele kahjunõuetele? Ka see pole võimatu, sest pole saladuseks kuidas on riigi poolt ähvardatud vallaametnikke ja üritatud mõjutada kohtunikke. Kahjuks on olemas kahetsusväärsed faktid, kus kohtunikud on eiranud reaalsust ja fabritseerinud tendentslikke kohtuotsuseid. Kohtuvõimuga manipuleerimisest räägib kas või selline fakt, et tuuleparkide arendajad peavad ootama pikki aastaid enne, kui nende asjad kohtus ette võetakse. Analoogilised riigi huve puudutavad kohtlahendid saadakse valmis aga mõne kuuga. Ükskõik, mida tuuakse venitamistaktikale vabanduseks, on tegemist ikkagi sulaselge manipulatsiooni ja kohtute mõjutamisega.

Pressikonverentsil osalenud ajakirjanike jaoks ei olnud oluline, et Eestis on välja töötatud maailmas ainulaadne tuulegeneraator, mis võib olla tulevikus rasketööstuse lipulaevaks. Ei huvitanud neid riigi poolne ülekohtune ja sõnamurdlik käitumine ega tuuleenergeetika sektori reaalne olukord. Ei räägitud sõnagi sellest, et kaasaegne tuuletehnoloogia ei vaja mitte mingisuguseid riigipoolseid dotatsioone. Paljud neist ei mõistnud üritust kajastades sedagi, et tegemist ei olnud vendade Sõnajalgade promoüritusega, kes olid nende meelest kaasanud enese õigustamiseks ja tähtsuse rõhutamiseks ministri poliitilise nõuniku, vaid kogu tuuleenergeetikat puudutava probleemistikuga.

Meedia poolne pressikonverentsi kajastus andis selge signaali, kui sügavale on ühiskonnas vähkkasvajana lokkav bürokraatia diktatuur ajanud oma juured. Bürokraatida diktatuur pärsib kõikide eluvaldkondade normaalset arengut ning seob lõppkokkuvõttes vabad kodanikud käsist ja jalust, võimaldades neil tegutseda ainult piiramatut võimu omava huvigrupi armust. Kui me ei rakenda täna oma energiat ja oskust võimust võtva bürokraatia diktatuuriga võitlemiseks, leiame end ühel päeval uusorjanduslikus ühiskonnas, mille lävel me juba praegu oleme. Kui me sellist ühiskonnamudelit oma lastele ei soovi, peame igati toetama selliseid poliitikuid, kes mitte lihtsalt ei ole kohatäitjad, vaid tegutsevad konkreetselt nii riigi, ettevõtjate kui ka kogu rahva hüvanguks.

Harry Raudvere
ettevõtja

LOE LISAKS

VIDEO: Riigiasutustega vägikaigast vedavad tuuleparkide arendajad rääkisid suud puhtaks