09.12.2020
Kõigil neil jäid pered koju…
Poliitikavaatleja Harri Kingo kommenteerib Euroopa Kohtu otsust, et Itaalia peab toetama sisserändajate väljaspool Euroopa Liitu elavaid pereliikmeid.
“Üks asi taas selgem – nimelt see, et kui me võtame vastu migrandi, siis EL Kohus kohustab meid ülal pidama kõiki neid tema pereliikmeid, kes saabunust tema kodumaale maha jäid.
Meenutan, et üldiselt on islamimaades lubatud olla abielus kokku 4 naisega. Ja kokku võib peres olla meile harjumatult palju lapsi. Meie asi on selle ühe saabumisel hakata neid kõiki ülal pidama. Võimalik, et ka ülal pidama nende vanemaid ja teab keda veel.
Euroopa Komisjoni tööhõive- ja sotsiaalküsimuste komissari Marianne Thysseni seisukoht oli: “Kui rändtöölised panustavad sotsiaalse turvalisuse süsteemi samal viisil kui kohalikud töötajad, siis peavad nad saama sarnaseid toetuseid isegi siis, kui nende lapsed elavad välismaal.”
Mida tähendab see “sotsiaalse turvalisuse süsteemi panustamine” on täiesti arusaamatu. Näib, et mitte tööle minemist ja palga teenimist. Kui see seda tähendaks, oleks olnud lihtne seda ka selgelt välja öelda.
Töö tegemist pole veel kunagi nimetatud terminiga “sotsiaalse turvalisuse tagamine.” Isegi kui see tähendab tööl käimist ja maksude maksmist, siis ikkagi kaupleb riik kahjudega – migrandi palgast makstud maksud riigile on väiksem summa kui need rahad, mis toetustena riigist välja ja tema pere liikmetele lähevad.
Poleks ime, kui selline Euroopa Kohtu otsus annaks miljonitele põhjuse veelgi ägedamalt hakata Euroopasse tungima. Nad kindlustavad sel moel parema elujärje iseendile, aga ka oma pereliikmetele, kes neist nende kodumaale maha jäid.
Meie asi on kuulekalt maksta, maksta, maksta…”