Heelia Sillamaa sotsialistlik lahendus Lõuna-Aafrikale tähendab osaliselt õnnetu maa asemel täielikult õnnetut

Arvamus,
- Updated
©Reuters/Scanpix
Aafriklasest farmer töötamas Lõuna_Aafrikas.

Üks lillelaps on taas rääkinud – Heelia Sillamäe ütleb Postimehes, et Lõuna-Aafrika valgetelt võiks natuke maad ära võtta küll.

Vormiliselt tundub tema jutus iva sees olevat, kuid noor daam astub just sellesse ämbrisse, milles tema lumehelbekeste põlvkond pidevalt kolistab: võrdsus, õiglus, võtame ühtedelt, kellel on, ja anname nendele, kellel pole, ja kõik on õnnelikud, kuigi mõned ehk pisut solvunud.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Maareformide raudne reegel võiks olla see, et maa antagu sellele, kes seda tootvalt harib, mitte sotsiaalsete pingete maandamise nimel tulevasteks jäätmaadeks jagada.

Alustaks ehk üksikute väidetega. “Oleks sinisilmne arvata, et kõrgelt haritud ärimehe taustaga president on nii loll, et naabritega samasse ämbrisse astuda,” kirjutab Heelia Sillamaa.  Aga seda mustad riigipead just nimelt ongi!

Esiteks, enamikul Aafrika diktaatorlikest riigipeadest on hea Lääne haridus, aga see pole neil kunagi takistanud ka genotsiidi läbi viimast, sest ka kõrgharitud aafriklane on seotud hõimusuhetega – kui ta oma hõimlasi ei aita (ise seejuures korrumpeerudes), siis kaob tal ühes Musta Aafrika riigis kogu toetus ja ta on laip nii poliitiliselt kui ka reaalselt. Paljud poliitilised vaatlejad ütlevadki, et see marksistide algatus leidis valitseva Aafrika Rahvuskongressi toetuse hirmust, et muidu kaotavad nad riigis võimu – nii saadi aafriklastest valijate toetus.

Teiseks – see valgetelt maa äravõtmise “nali” on läbi elatud juba paljudes maades enne Zimbabwet (Uganda, Malawi, Zambia jt) ja igal pool on riik muutunud kohe toiduainete väljavedajast sissevedajaks. Valgete farmerite toodang pole tavaliselt sugugi “valgete tagaaias kasvavad apelsinid”, vaid suurem osa riigis toodetavatest toiduainetest. Aafriklased toodavad valdavalt enda jaoks ja turul müümiseks, mitte välismaale eksportimiseks.

Kolmandaks – aafriklased võivad saada maa ja harimisvahendid, aga neil pole ei vajalikke ärisidemeid, investeerimisvõimalusi ega oskusi. Zimbabwes töötasid mustade poolt üle võetud traktorid seni, kuni tagavaraosi polnud vaja – kui mingi detail otsad andis, seisis ka tehnika ning põllumaal mindi üle algelisemale harimisviisile ehk ekstensiivsele maaharimisele. Pehmelt öeldes, mustade käes olev tootmisvõimsus tähendab taandarengut.

Neljandaks – Aafrikas ei toimu maareform kunagi rahulikult, ülemõõtmiste ja paberitele allakirjutamisega, vaid tavaliselt rohke vägivallaga. Kogu Musta Aafrika ajalugu on pärast riikide iseseisvumiste lainet 1960. – 1970. aastatel üks rodu genotsiide, kodusõdasid, riigipöördeid ja allakäiku. Mõnes riigis sõditakse aastakümneid – mustas Lõuna-Sudaanis algas iseseisvussõda araabia keskvalitsuse vastu 1972. aastal ja kui viimaks vabadus saavutati, läks see sujuvalt üle tänaseni kestvaks kodusõjaks.

“Sealsed valged, kelle jõukus aknast ja uksest välja pressib” viitab juba sellele, et Heelia Sillamaa on saanud  hariduse tänases marksistlikus Lääne õppesüsteemis. “Võtame rikastelt ja anname vaestele” on sotsialistide-Ossinovskide tee ja ajakirjanik, kelle arvates on jõukus pahe, on marksist, tänane revolutsionäär. Ta pole näinud sedagi, et ka meil on jõukus tulnud tööst, haridusest ja ärisoonest, mitte ei voola kuskilt sisse! Ja arvamus “Andke oma jõukus käest ja te ei pea enam kurjategijaid kartma,” on tõesti naiivitari sinisilmsuse tipp!

“Kui suurem osa elanikkonnast elab üksteise otsas töötuna slummides” on samuti kahtlane väide, sest slummid ei ole mitte ainult sotsiaalne häda, vaid ka mõttelaadi tagajärg. Enamik aafriklasi arvab, et valged elavad millestki, mis neile lihtsalt pähe kukub – ei, nad töötavad ja saavad jõukaks, mustad aga ei muutu töökamaks ka siis, kui ÜRO Aafrika riikidele arenguabi annab või nad migrantidena Euroopas sotsiaaltoetusi saama hakkavad.

Maailmas on kaks suhteliselt vana mustade riiki, 1804. aastal iseseisvunud Haiti Lääne-Indias ja 1847. aastal loodud Libeeria Aafrikas. On nad millegi poolest kuulsad, peale kodusõdade ja vereteemandite? Ükski Aafrika riik pole kümnete aastate jooksul jalgu alla saanud ja ainult kolonialismi mõjudega seda küll seletada ei saa.

Lõuna-Aafrika enne maareformi tähendab seda, et nüüd on mustad õnnetud, aga pärast reformi on kõik õnnetud. Ja veel üks fakt – Lõuna-Aafrika Vabariigi maa-ala on heledamanahaliste bušmanite ja hotentotide kodumaa, mustanahalised aafriklased tulid sinna Kongo jõgikonnast vaid 200 aastat enne seda, kui hollandlased oma Kapimaa koloonia rajasid.

Heelia Sillamaal aga soovitaks tutvuda omasuguse ajakirjaniku, kanadalanna Lauren Southerni dokiga “Farmlands” ja lugeda sellest SIIT.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused