Balti Kett väljendas rahvaste südamest lähtuvat enesemääramispüüet – sellist protestiüritust ei saa niisama kokku ajada

Balti Ketist on tehtud filmegi. Pilt on tehtud dokfilmi väntamisel.

Tänavune 23. august on eriline – möödub 30 aastat Balti Ketist, sündmusest, mille sarnast polnud Euroopa veel näinud ja mis mõjutas oluliselt ühe impeeriumi lagunemist.

Küllap räägitakse sellest tähtpäevast täna veel palju ja igast kandist, seepärast keskenduvad Uued Uudised sellele, mil moel saavad sellised üritused teoks.

Osavõtjate arvult isegi miljonitesse ulatuvaid massiüritusi on olnud kogu maailmas läbi ajaloo küllaga – isegi Fidel Castro kõnesid Havannas kuulasid sajad tuhanded ja Moskva Punane väljak on olnud rahvast puupüsti täis.

Aga üks asi on see, kui inimesi sunnitakse kogunema või nad saavad meeleavaldusele turvaliselt minna, sootuks teine asi aga on sadadesse tuhandetesse ulatuv protest olukorras, kus impeerium, kelle vastu see suunatud on, on veel elujõuline. Või mis hullemgi, ta on kui haavatud kiskja. Balti kett aga toimuski just sellises olukorras.

Meie aktsioon oli eeskujuks teistelegi rahvastele. Katalaani kett (The Catalan Way, Via Catalana) leidis aset Kataloonia rahvuspäeval 11. septembril 2013. aastal. Ligikaudu 1 600 000 kuni 2 000 000 inimest ühendasid oma käed, luues elava, 400-kilomeetrise inimketi, alustades põhjapoolsest linnast El Pertis ja lõpetades lõunapoolses asulas Alcanar. Katalaanidele oma kett edu ei toonud, vaid Madridi keskvalitsus uputas nende püüdlused repressioonidesse – seda tänases “vabas” Euroopas.

Oluliseks momendiks ongi eesmärk, mille nimel välja minnakse. Balti kett oli suunatud kolme rahvusriigi taastamisele ja see tõi kolme rahva pojad ja tütred teedele. Vaevalt, et mingi muu idee peale oma rahvuse eest võitlemise inimesed nii kartmatult üheks ketiks ühendaks. Tänases Euroopas võiks selleks olla ehk ainult kristliku taustaga Euroopa ja traditsioonilise pere päästmine, mis on tõesti valus probleem.

Multikultuursus ja globalism ei tooks iialgi inimesi massidena välja – silmas pidades olukorda, kus see oleks seotud ohtudega. Korraldatuna ehk suudetaks midagi ära teha, aga vabatahtlikult ja südame sunnil ei tooks vasakliberalism kedagi vaenlasega silmitsi seisma.

Pärast Charlie Hebdo rünnakut toimus ka Pariisis sadade tuhandetega protestimiiting, mill eesotsas sammusid paljud riigijuhid ja mis kuulutas: “Meid ei hirmuta!” Kuid hirmutas ikkagi, sest pärast Bataclani jäi selline miiting kahvatuks ja pärast Brüsseli terrorirünnakuid keelasid võimud sellise protesti turvakaalutlustel, ning see toimus hiljem miniatuurselt. Ilmselt hääbus protest suuresti ka tänu sellele, et inimesed nägid – reaalsuses ei hakka keegi terrorismi pidurdama, sest migrandimassid lasti hoopiski Euroopa peale lahti.

Balti Keti moodi üritusele toob inimesi kokku vabaduspüüe, mis on tingitud sellest, et inimestel pole elementaarseid vabadusi. Kui neid vabadusi on ülearu antud, nagu tänases Läänes, siis on ka protestid pigem oma kapriiside ja ihade rahuldamise nõuded – nagu “tühjad südamed” Stenbocki maja ees.

UU

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga