Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti rahvusriiki rünnatakse tema enda alusdokumendiga

-
11.02.2019
“Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” oli rahvusriigi loomise, mitte multikultuursuse alusdokument.
© Ilmar Saabas/Ekspress Meedia

Viimasel ajal on märgatav see, kuidas kartellipoliitikud on rünnakutes Eesti rahvusriigi vastu võtnud aluseks meie iseseisvusdeklaratsiooni ehk “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”.

Nimelt on hakatud ära kasutama mõningaid momente selles, et näidata, nagu oleks juba 1918. aastal loobutud rahvusriigi ideest ja seatud esiplaanile “avatus” ning multikultuurne ühiskond. Kuna kohe-kohe on saabumas Eesti Vabariigi 101. sünnipäev, siis tuleb rünnak Manifesti kaudu üsna pea.

Esimesed katsed on juba toimunud. Nii on Eesti armee paraadarmeeks muutnud ja kaitsevõime alla viinud vorstivabrikukindral Riho Terras öelnud, et  iseseisvusdeklaratsioon oli kõigile Eestimaa rahvastele, sinna alguspunkti tulekski tema arvates tagasi minna. “Peaksime okupatsiooni tekitatud kurjusest lahti laskma ja tegema kõik selleks, et kõik Eestis elavad inimesed tunneksid ennast Eesti inimestena,” ütles äraandlik sõjaväelane Delfile.

Jutt käib Manifesti kahest punktist. Esiteks – “Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees,” ja teiseks “Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.”

Rõhutakse just esimesele lausele, sest teine juba ütleb, et rahvusvähemused saavad õiguse kultuurilisele autonoomiale, mis tähendab siiski eestluse seadmist esikohale. Paraku, nagu ka Eesti Põhiseaduse puhul rõhuvad vasaliberaalid vaid võrdsuse mõistele, jättes kõrvale eestluse esiplaanile seadmise momendid, nii tahetakse ka Manifestis esiplaanile seada rahvuste võrdsus.

Tegelikult tahavad rahvusriigi tapjad lähtuda vaid kolmest sõnast: “kõigile Eestimaa rahvastele”, et öelda variserlikult – eestlased on vaid üks siinsetest rahvastest, kellel ei tohi oma ajaloolisel kodumaal mingeid eeliseid olla. Aga kus siis veel?

Eesmärk on selge – muuta Eesti rahvuskeskest riigist kodanikukeskseks, mis lubaks võrdsustada okupatsiooni ajal siia veetud venelased ning nüüd sisse voogavad neegrid, araablased, ukrainlased ja kes iganes. Nii saab rahvusriigi hävitada, eestlased lahkuma sundida või närvutada ja rahvastik välja vahetada.

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Eesti Vabariigiiseseisvusmanifest, ning seda tuleb vaadata tolle aja kontekstis – kuigi vabadusi lubati kõigile rahvastele, oli eesmärgiks siiski rahvusriik eestlastele.

Eestlasi oli 1918. aastal kogu rahvastikust 92%, teised olid vaid rahvakillud, keda oli vaja kaitsta. Täna vajavad eestlased ise kaitset rohkem kui kunagi varem, sest siia on veetud ja kolinud sadu tuhandeid teiste rahvaste esindajaid, kelle kogukonnad aina kasvavad ja eriti just venelastel on selja taga suur ja tugev kodumaa. Eestlastele aga on Eesti ainus koht, kus neil on õigus ja võimalus ennast seadustega kaitsta.

Uued Uudised toovad välja eraldi momendid nii manifestist kui ka Põhiseadusest, mis kinnitavad rahvusriigi põhimõtteid iseseisva Eesti loomisel.

Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõrast rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil “kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”. Nüüd on see aeg käes.” – Eesti eeposele tuginev jutt ei käi ei baltisakslastest, venelastest, poolakatest ega kellestki teisest, vaid ikka eestlastest.

“Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega — Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.”

“Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!”

Esivanemate valatud higi ja veri; Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides; Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele; “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma” – kõik see räägib vaid sellest, et Manifestis peeti silmas Eesti rahvusriiki.

Ka Põhiseaduses on kirjas: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.”

On ka järgmise Põhiseaduses kirja pandud punktid: “Eesti riigikeel on eesti keel. Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.”

On lubamatu, et Eestis rünnatakse üha enam rahvusriigi põhimõtteid, eestluse püsimajäämise garantiisid ja iseotsustamisõigust. Sellele tuleb lõpp teha – Eesti ON rahvusriik ja peab selleks ka jääma, mitte muutuma europrovintsiks või oblastiks. Et see oleks kindel, peab valimistel andma oma hääle Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale!