Eesti valitsus libauudiste küüsis – millega tegelevad siis “propastopid” ja strateegiline kommunikatsioon?

Juba see on ebatavaline, kui siseminister kommenteerib sündmusi sotsiaaldemokraatide pressikonverentsil.

Ajal, mil läänemaailm võitleb “libauudiste ja vihakõnedega”, lendas Eesti valitsus täiega orki – ministrid võtsid tuliselt sõna juhtumi osas, mida ei toimunudki.

Sel nädalal plahvatas uudispomm – Eerik-Niiles Krossi abikaasa Mary Jordan valetas rukkilillemärkidega meeste kallaletungi kohta ning ettevõtja Karoli Hindriks levitas libauudist, et ühiskonda üles kütta. Ilmselgelt oli tegu provokatsiooniga, eriti kui asjast lipsavad läbi ka Krossi ja Tarandi nimed.

Skandaalne aga on see, et kaks ministrit võtsid novembris, mil postitus sotsiaalmeediasse ilmus, selle peale sõna ja kommenteerisid juhtunut kui tõestisündinud lugu, paisates seejuures otseseid ja kaudseid süüdistusi riigi suuruselt kolmanda poliitilise jõu EKRE suunas. Jutt käib huvitaval kombel just sotsidest, kultuuriminister Indrek Saarest ja siseminister Katri Raikist, kellest viimane peaks küll hoolega igat väljaöeldavat sõna kaaluma. Kuigi peaminister Jüri Ratas seda libauudist otseselt ei kommenteerinud, olid tema sõnavõtudki täpselt samal lainel.

Kas ministrid langesid valeinfo küüsi? See oleks liiga lihtne seletus. Kui lihtinimesed asusid kommentaariumides arutlema selle üle, kas sõna “foreigner” ikka on Eesti natsi sõnavaras, kust võetakse Stroomi rannas pildumiseks suuri kive ja millal oli telefoniga rääkival naisel kivisajus aega rukkilillemärke märgata, siis ministrid teadsid kohe ja kindlalt – selle taga on EKRE, sest kes see muu ikka ksenofoobne on?

Igal juhul oleme tänaseks aru saanud, et ministrid lähtuvad oma hinnangutes sotsiaalmeedia postitustest ja võimendavad neid kohe suureks ehk tegelevad kõige otsesemalt libauudiste levitamisega. Ka meedia käib sama rada – nii kui Jordani juhtum ära langes, otsiti just sotsiaalmeediast üles uus juhtum, kus keegi olevat neegri tapmise eest raha lubanud. Viha ei tohi hääbuda!

Aga oletades, et üldises EKRE-vaenu õhkkonnas läksid ministrid valeinfo õnge, siis tekib uus küsimus – millega tegeleb valitsuse kommunikatsioonibüroo? Või “Kaitseliidu vabatahtlike” Propastop? Kas nad jälgivadki ainult Vene suunda ega vaevu jälgima läänemeelseid äärmuslasi, kes võivad ju oma poliitilistes huvides ka valeinfo lahti päästa ja sellega vaenu õhutada? Eriti kui vastakuti on rahvusriikide ja EL-i föderaliseerumise pooldajad – Euroopa Manifest kutsubki üles ideoloogilisele sõjale rahvusriikluse vastu.

Tegelikult on väheusutav see, et valitsuse propagandateenistused jälgiks neid jõude, kes on küll euromeelsed, kuid on valmis nii provokatsioonideks kui ka libauudiste levikuks, et kahjustada oma poliitilisi oponente. Sellise filtri puudumine aga on üliohtlik – seda näitas juba kahe ministri langemine just sellelt suunalt tulnud valeinfo ohvriks. Või aimasidki ministrid, et see ei pruugi tõsi olla, kuid sotsidena oli neile selle võimendamine kasulik? Teised jõud ju sellega väga kaasa ei läinud.

Normaalses riigis jälgiks Propastopid ka Lääne suunda ja läänemeelseid, sest pole mingit alust arvata, et nood siidkinnastes tegutsevad. Seda näitas ilmekalt eurosaadik Tarandi provokatsioon. Näiteid, kus viha teadlikult üles köetakse, aga on Eestis väga palju.

Eesti ühiskonnas on seatud vihakõne näidiseks rahvuskonservatiivid, kuid tegelikkuses ajavad inimesed omavahel tülli need, kes tahaksid repressiivse vihakõneseaduse viimist tasemele, kus inimesi saab karistada mistahes ütluse eest – ja seda juba sõnavabaduse kohitsemise kaudu.

Kes mäletab seda päeva, mil Karoli Hindriks postitas sotsiaalmeediasse teate ameeriklanna ja tema koera loopimisest kividega, see mäletab ka seda, milline mäsu kommentaariumis puhkes. Inimesed jagunesid selgelt kahte leeri – ühed raevutsesid rassismi ja ksenofoobia puhangu üle, teised aga kahtlesid, sest loos oli tohutult küsitavusi.

Ilmselgelt tekitas Karoli Hindriks Eesti ühiskonnas suure lõhenemise ja õhutas kahe erineva maailmavaate vastastikuse viha kõrgtasemele. Kuivõrd nüüdseks on selgunud ja politseist tõestuse saanud, et intsidenti ei toimunudki, peaks tegelikult nii Hindriksi kui ka Jordani võtma vastutusele viha õhutamise eest.

Aga on väheusutav, et keegi selle ette võtab. Vihaõhutamine käib ju riigi tasemel. Kui president Kaljulaid ametisse astus ja kiriklikust ametisseõnnistamisest loobus, tekitas see taas tuntava lõhe ateistliku ja uskliku Eesti ühiskonnagrupi vahel. Räägitagu põhjustest mida tahes, vihapuhang käis ühiskonnast läbi, toimus lõhenemine religioossuse küsimuses ja president on selles süüdi – oleks ta järginud traditsioonilist joont, poleks midagi juhtunud.

Neid juhtumeid on Eestis tohutult. Eesti 200 võib väita, et nende plakativärk oli katse mingile valupunktile tähelepanu juhtida, aga kindel on see, et vähemalt venelaste seas kasvas nende inimeste arv, kes tahtsid kohe uuele pronksiööle minna.

Vihakõnet ei saa seostada ainult ühe poliitilise jõuga – ükspuha, kes tõstatab mingi küsimuse reljeefselt üles, ärritab teised üles ja siis hakkavad karvad lendama. Vahe on vaid selles, et riiklikult toetatava ideoloogia levitajad räägivad “õiget” juttu, vastased aga levitavad “libauudiseid” ja “õhutavad viha”. Selline eraldamine aga on üdini ebademokraatlik, nagu ka vihakõneseadus, mille seadustamist sellise vihaõhutamisega saavutada tahetakse.

Kommentaarid