Eestlaste vabadusvõitlus pole mitte kunagi kulgenud liberite “euroopalike väärtuste” lipu all

Sellel nädalal toimunud kahe tähtpäeva, taasiseseisvuspäeva ja Balti Keti 30. aastapäeva taustal torkas taas silma liberite ärplemine mingite “euroopalike väärtustega”, mille nimel me olevat võidelnud.

Aastatel 1987-1991 toimunud vabadusvõitluse keskmes oli Eesti Vabariigi taastamine, suveräänsus ja eesti rahvale allesjäämise kindlustamine. Mitte keegi ei läinud Balti Ketti ega teletorni kaitsma selle nimel, et samasoolised saaksid paari minna või et inimestel oleks õigus valida, milline viiekümnest variandist mehe ja naise vahel ta võiks olla.

Kui keegi väidab, et me tahtsime “sallivat” ühiskonda, kus kõigil oleks õigus olla vaba, sõltumata rahvusest, usust, seksuaalsest suundumusest ja nii edasi, siis ka see on jama. Polnud me nii tolerantsed ühti, vähemalt seda, et “tiblad” ehk sovjetvenelased siit kohe jalga laseksid, soovis enamik eestlastest. Keegi ei kutsunud Arnold Rüütlit üles Jevgeni Kogani kallistama ja üks suur ühine pere olema.

Veel vähem ootas idamigrantidest väsinud eesti rahvas siia neegreid, araablasi, moslemeid ja teisi võõraid – neil aastatel oleks me neid sama vihaselt tõrjunud. Ei maksa ajada loba ka meie soovist integreeruda Euroopasse – praegune EL sai alguse Maastrichti lepinguga alles 1992. aastal. Tollal ei teadnud enamik meist Euroopa Ühendusest suurt midagi. Me tahtsime tegelikult vaid olla kaugemal Venemaast, demokraatlikus Euroopas ja rahvusriigina.

Veel naljakam on lugeda mõnede Eesti “lumehelbekeste” tobedusi sellest, et nende vanavanaisad, vanaisad ja isad ei olevat ei Vabadussõjas, 1944. aasta kaitselahingutes ega Laulva revolutsiooni ajal võidelnud sellise Eesti eest, mida loob EKRE. Kullakesed, just sellise Eesti eest nad võitlesidki, Eesti rahvusriigi eest, kus otsustajaks on eestlased ja ei keegi muu. Geid ja sooneutraalid aga oleks nii 1919. kui ka 1944. aastal turri ajanud iga mõistusega eestlase.

Kõigi selliste aastapäevakõnedes kõlanud idiootsuste põhjus on selles, millest kirjutab kolumnist Ivan Makarov: vasakliberaalne osa eestlastest kujutab oma rahvast kurja ja rumalana, avaldades “uuringute” tulemusi, mille kohaselt “vihkame” me kõiki teisi rahvaid, rasse, vaateid, inimtüüpe, orientatsioone, sööke ja mida iganes.

Oma rahva demoniseerimine on liberitel moeasjuks kujunenud, samas kui Makarovi hinnangul ei kujuta eestlasi sedavõrd verejanulistena isegi mitte paduputinlased, kes oma nõudmisi ja teooriaid toetavad reeglina oma ajalootõlgendustega – vaid Eesti enda vasakpoolsed ja liberaalid räägivad eesti rahvuslastest kui põhjendamatust kurjusest.

Kõik eestlaste vabadusvõitluse etapid oma riigi rajamiseks on toimud tõeliste euroopalike, kristlike ja rahvuslike väärtuste lipu all – kunagi pole neile väärtustele oma pitserit vajutanud neomarksism, teised kultuuriruumid, nagu islami oma, ega ka kapriisidele, ihadele ja pahedele toetuvad vähemused, nagu tänaste “euroopalike väärtuste” puhul. Hoidke see globalistlik multikultisaast eestlaste vabadusvõitlusest eemal!